pisteti mõlemast küljest odaga läbi. Siiski ei hukkunud ta mitte lahingus, nagu see sai osaks Lembitule, vaid jõudis enne surma teha testamendi ja pärandada kogu oma vara Riia kirikule. Seetõttu on Enn Tarvel pidanud võimalikuks, et Kaupo võis elada ka järgmise päevani. Kaupot olevat kibedalt leinanud kristlaste väe juhid: Dünamünde abt Lippe Bernhard ja Orlamünde krahv Albert koos kõigi oma kaaslastega. Kaupo maeti Kubeselesse. Tema arvatava hauakoha juurde Krimulda lähedal on püstitatud ka mälestuskivi. Kokkuvõte Kaupot on Henriku kroonikas mainitud paarikümnel korral, seega on ta enim mainitud kohalik tegelane, ületades näiteks Lembitu maininguid neljakordselt. Kaupo oli Turaida vanem ja on arvatud, et ta ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes 1191, tema ristijaks peetakse aga Theoderichi. Tegelikult pole sellele viitavat aga kuigi palju, sest 1191 on mainitud, et ristiti üks haavatud liivlane, nime nimetamata, ja veel 1200. aastal
1202–1203 reisis ta koos Theoderichiga läbi Saksamaa Rooma, kus kohtus paavst Innocentius III-ga, kes kinkis talle sada kuldraha. Seejärel võitles ta kristlaste poolel paganate vastu, jõudes sõdida nii liivlaste, leedulaste kui ka eestlastegaKaupo sai Madisepäeva lahingus surmavalt haavata, kuid et ta jõudis teha testamendi, on peetud võimalikuks, et ta elas kuni järgmise päevani. Tema keha põletati kohapeal, luud aga viidi kaasa ja maeti Krimulda kiriku juurde. 13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanema riimkroonika eksliku teate järgi suri Kaupo juba Liivimaa ristisõja esimeses Koknese lähedal toimunud lahingus, kus kristlased võitlesid venelaste ja leedulastega. Ükski teine allikas ei maini sellise lahingu toimumist.Kaupol oli ka poeg Berthold, kes langes 1210. aastal Ümera lahingus. Et ta suri seetõttu pärijateta , pärandas ta kogu oma vara Riia kirikule
sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kättesaadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Kui varem võis sõjategevusest osa võtta vaid osa Sakala, Läänemaa ja Ugandi vanematest, siis nüüd astusid sõtta ka riialaste ja ordu sõjakäikudest otseselt mittepuudutatud piirkondade, Sakala ja Läänemaa põhjaosa vanemad. Uue ja tugeva osalisena lülitusid sõtta saarlased, kes sõitsid laevadega Koiva jõele ja rüüstasid täielikult Krimulda piirkonna. Mõned saarlaste käest pääsenud liivlased jõudsid Riiga abi paluma, kuid seal otsustati linna jääda ja ristisõdijate abijõude ootama jääda. Kui piiskop Albert koos uute ristisõdijatega Saksamaalt Riiga jõudis, alustasid latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi Brasla jõeni Idumeas ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile
annaabi.ee 
