Kannatas kahvatustõve all. Püsiv nukrus, häbelik hoiak, vaene ja hädine valiums. Õrn jume, punakasblondid juuksed ja liiga ahtake piht. Vautrin: neljakümneaastane, värvitud põskhabemega mees. Laiad õlad, hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad käed. Armastas nalja heita. Tundis kõiki ja pakkus abi, laenas raha. Külmavereline. Oli sunnitöölt põgenenud vang (varjas end pansionis). Preili Michonneau: vanatüdruk. Nurgeline, puudusid naiselikud vormid. Krimpsunud nägu oli ähvardav. Hoolitses kellegi vanahärra eest, kes põdes põiekatarri. Vanamees pärandas talle tuhat franki. Härra Poiret: oli olnud "teljeke", mille ümber ühiskondlikud õnnetused ja mustused olid keerelnud. Lopergune mütsilott, elevandiluust nupuga kepp peos, pleekinud kuuehõlma, sinuses sukis jalad. Isa Goriot: endine nuudlivabrikant, umbes kuuekümne üheksa aastane. Alguses oli üürinud korteri. Asus Vauquer'I juurde elama pärast oma ärist lahkumist
mida ma päris päris ise ise tahan tahan muidugi on! ühel hommikul enam ei suutnud rebisin küljest ta käed, ta nuuksus kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas tampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles viimaks keerasin ta kaela kaheksaks, ta on ju nii väike jätsin ta sinna vereloiku vedelema kuni see kõik oli ära kuivanud veri kräämukeseks tõmbunud laps pisitillukeseks krimpsunud viskasin ta välja koos seenepesuveega selle koha peal kivihunnikus kasvavad nüüd veripunaste triipudega valged pojengid nüüd on hea ja lihtne ärkan üles, lähen tööle tulen koju, lähen magama ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet millegi muu järele elu on ilus! II Lapsendan kiirkorras sisemise lapse. Võib olla sõnakuulmatu ja raskesti kasvatatav. Palun helistada ööpäevaringselt
annaabi.ee 
