Arvustus „Pärast matust“ Lugesin Agatha Christie krimiromaani “Pärast matust”. Raamat on ilmunud 1953. aastal. Valik langes selle raamatu kasuks juhuslikult. Sõber Erki oli selle raamatu just läbi lugenud ning soovitas seda ka mulle. Agatha Christie on autorina väga sümpaatse mulje jätnud ning seetõttu oli otsus just seda raamatut lugeda lihtne. Ma olen elus vaid mõne üksiku krimiromaani läbi lugenud, seega raamatule erilisi ootusi mul ei olnud. Raamat rääkis mõrvamüsteeriumist, mis sai alguse Richard Abernethie matusel. Härra Abernethie oli surnud ootamatult ning tema õde oli kindel, et ta mõrvati. Algul ei uksunud seda keegi, kuid kõik muutus hetkel, kui Cora, Abernethie õde, tapeti mõned päevad hiljem. Keerulist juhtumit asus uurima Hercule Poirot. Olin varem näinud Poirot` krimiseriaali televiisorist ning see tegi tolle aja õhkkonna ja tegelaste
enda turvalisuse huvides, kuid praktikas see tõenäoliselt ei toimiks. Rangemad karistused peaksid olema ka kuritegude toime panemise puhul. Kui kurjategija on toime pannud mitu väga rasket kuritegu (näiteks tahtlik tapmine), siis niisugune käitumine näitab juba kindlat käitumismustrit. Ma arvan, et niisugused inimesed on haiged, keda haiglaravi kahjuks ei paranda ning keda on ohtlik hoida vabaduses. Mulle meenub Tess Gerritseni krimiromaani ,,Kirurg" mõrvar, kes käitus tervele inimmõistusele vastuvõtmatult, kuna tal oli koljumõra. See füüsiline defekt tegi temast haiglase käitumisega mõrvari. Ta ei andnud endale oma käitumisest aru. Ta oli haige, keda ravida ei olnud võimalik. Niisuguste inimeste puhul rakendaksin ma eluaegset vanglakaristust. Eluaegne vanglakaristus võiks kesta järeleandmatult elu lõpuni. (Edaspidi pean silmas eluaegsete vangide all neid kinnipeetavaid, kellele on niisugune karistus määratud
annaabi.ee 
