,,Tuhkur hobune" Agatha Christie Kriminaalteose detektiiv oli Lejeune, kuigi enamus ajast olid esiplaanil Ginger ja Mark Easterbook, kes pidevalt uurisid juhtumit aina edasi. Detektiiv Lejeune oli rohkem tugitoolidetektiiv, sest raamatus ei olnud kirjeldatud väga palju tema aktiivset uurimist. Selle eest Mark ja Ginger olid rohkem püstolikangelased, kes seadsid endi elud ohtu, et lahendada see saladuslik juhtum. Detektiiv Lejeune oli väga kogenud ja taibukas ning seetõttu ilmselt suutis ta avastada süüdlase
Thrillerist leiab vastupidiselt põnevikule tunduvalt rohkem tõsist vägivalda ning lugu kulgeb küllaltki kiiremini ja intensiivsemalt. Kuid kust saadakse ideid ühe kriminulli kirjutamiseks? Kõige enam materjali saadakse just elust enesest. Kõigest, mis meie ümber aset leiab. Jutustatakse inimloomuste pahedest ning seadusevastastest tegudest. Lugejaid köidab sünge kurjuse olemus, lubatu ja lubamatu piir ja igasugused ühiskonna pahed. Mis muudab ühe kriminaalteose huvitavaks, mida jääb vajaka? Leian, et kriminaalkirjanduse positiivseks küljeks on kindlasti selle pingelisus. Tihti on kriminaalteosed just need raamatud, mida on pea võimatu hiljem käest panna. Teose keskmes on peategelane, kelle silmade läbi sündmusi jälgitakse. Lood on põnevad ja annavad lugejale võimaluse end peategelasega samastuda ning ohtlikke situatsioone ette kujutada. Nii saab lugeja fantaseerida olukordadest, mida tavaelus just enamjaolt ette ei tule
annaabi.ee 
