valikut "hea" ja mitte-"hea" vahel)? Võib vastata, et "hea" käitumine ongi inimese determineerituse üks osa. Sel juhul poleks aga ka viidata kuritegude puhul võimalik viidata käitumise tingitusele: arvatavasti ei arvanud anarhistid siiski, et "hea" käitumine on tingitud, või siis arvasid, et "hea" käitumine on tingitud vaid teatud tingimuste olemasolul. Viimane on aga sügavalt kaheldav. Siiski näitab anarhistide tingituse-eeldus, et kriminaalteooria põhineb teisel, mittetingituse-eeldusel, mis on sama vähe tõestatud. Kolmandaks leiavad anarhistid, et õigussüsteemis ei võeta arvesse inimese enda ratsionaalset arusaamist moraalist ja piiratakse nõnda tema vabadust. Viimase mõiste juures tuginetakse Bakunini määratlusele vabadusest kui omaenda mõistusest ja õigluse mõistest juhindumisest. Seega hõivab õigussüsteem anarhistide arvates üksikisiku mõistusele ja kõlbelisusele kuuluva koha.
(võla printsiip). 19 saj I poolel tegutses ka teine, Anselm von Feuerbachi (1775-1833) juhitud koolkond, mis lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta. See ei olnud karistus ja selle täideviimise õpetus vaid kriminaalseadus, mis sai kuritegevuse vastu võitlemise esmaseks vahendiks: karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus oli vanema aja hirmutamisideedega võrreldes suur samm edasi. Klassikalise koolkonna kriminaalteooria, mis algusest lõpuni oli vaid teoreetiline, ei saanud olla abiks sotsiaalsetes katastroofisituatsioonides, mida industrialiseerimine põhjustas. Reaktsioonina klassikalise koolkonna steriilsuse vastu tekkis kaks voolu, mis võtsid oma teoreetiliseks lähtepunktiks inimese kui indiviidi ning mitte kuriteo. Neist ühe autor Itaalia arst Lombroso on esitanud mõtte, et kuritegevus on inimesse suurel määral geneetiliselt programmeeritud
annaabi.ee 
