olulisima vabadusega. Seni, kuni eksisteerib sõnavabadus ja isiku õigus enda mõtteid ja arvamusi väljendada, eksisteerib ka demokraatia. Kui isiku väljendusvabadust hakatakse piirama, on tegemist tsensuuri kehtestamisega. Tsensuuri võib aga pidada diktatuuri tunnuseks. Kindlasti ei taha Eesti ühiskond teha sammu tagasi ning hakata jällegi piirama isikute sõnavabadust. Mõistetav on muidugi sõnavabaduse piiramine isikute eraelu kaitseks ning samuti sesoses kriminaalprotsessidega, kus teatav sõnavabaduse piire on vajalik protsessi lõpptulemuse tagamiseks. 12 Kasutatud allikad: 1. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Eerik- Juhan Truuväli jt, Juura 2002 lk 307- 317 2. Riigiõigus. Taavi Annus, Juura 2006, lk 312- 322 3. ,,Sõnavabadus ja selle piirid."R. Maruste, Juridica 2001, nr 1, lk 14 4. ,,Kas kaubanduslik sõnavadadus väärib põhiseaduslikku kaitset?" K
See rebis preesterkonna välja suguvõsade ja ilmalike huvide kompleksist ja tegi neist kiriku kõrgema juhatuse tööriista. Sotsiaalse struktuuri poliitika tähtsaim moment oli seksuaalse läbirääkimise keelamine väljaspool abielu. See oli keelatud ja karistatav. Selleks olid olemas ka vastavad seadused. See mõjutas inimeste seksuaaleetilist käitumist. Et olla kindel, et ei rikutaks abielu, viidi kiriku poolt sisse laiaulatuslik kontroll. Peale perekonnaprobleemide tegeles kirik ka kriminaalprotsessidega. Kriminaalprotsessi viidi 1215 a. sisse mõiste inkvisatsioon, st. tekkisid kirikute kohtud, mis omal algatusel tegelesid rikkumiste väljaselgitamisega. Ametisse määrati eriline isik ) süüdistaja (promotor), kes hoolitses kaebuse eest, st otsis rikkujaid. Süüdistuse esitamiseks piisas kuuldusest toimepandud kuriteo kohta. Peale süüdistuse esitamist kuulutas kohus välja juurdluse. Aluseks võeti ratsionaalne teadmine st. tõendite arutamisel olid olulised tunnistajate ütlused,
annaabi.ee 
