*65 Prokuratuuri aruandekohustust peetakse kokkuvõttes siiski positiivseks. See on demokraatliku legiti- matsiooni üheks osaks, samuti võimaluseks saavutada avalikkuse suurem usaldus prokuratuuri vastu. Kas selline aruanne on peamiselt suunatud parlamendile, valitsusele või avalikkusele, sõltub riigist ja tradit- sioonides, kui aga võimalik, peaks selline aruanne andma ülevaate ka sellest, kuidas valitsuselt või parla- mendilt saadud kriminaalpoliitilisi juhiseid on ellu viidud.*66 Prokuratuuri tegevuse kontrollimehhanismide analüüsimisel ei tohi aga kahe silma vahele jätta asjaolu, et prokuratuuri otsuste üle konkreetses kriminaalmenetluses teostab järelevalvet esmajoones erapooletu kohtuvõim. Suurim probleem kohtuliku kontrolliga (õigemini selle puudumisega) tekkib aga siis, kui pro- kuratuur otsustab menetlust mitte alustada või süüdistust mitte esitada. Eesti seadustes on sellega seotud
Saksa teadlase poolt (A. Feuerbach) - kriminaalpoliitika on distsipliin, mille ülesanne on valmistada ette uue kriminaalseaduse vastuvõtmine. Kriminaalpoliitika määrab kuritegevuse kontrolli eesmärgid, mida taotletakse, milliste vahenditega ja millisel viisil saavutatakse. Kriminaalpoliitika on kuritegevuse kontrolli poliitika, karistuspoliitika. Tähendab 3 asja: 1) riiklikult suunatud abina kuritegevuse kontrollimisel on üks poliitika valdkond. Põhieesmärgiks on valmistada ette kriminaalpoliitilisi otsuseid, analüüsi läbiviimine, tulemuste hindamine ehk järelevalve. 2) kriminaalpoliitika ei saa olla ilma kriminaalõiguseta. Kõik, mis riigis toimub selles sfääris, toimub läbi kriminaalõiguse. Kriminaalseadus seletab ja põhjustab selle valdkonna. Miks seda võetakse vastu sellisena? H. Göpperger: kriminaalõiguse reform. Kriminaalpoliitika on teadus kriminaalõiguse reformimisest. Kriminaalõiguse reformi dogmaatiline põhjendamine- karistamine on kuriteo eitamine
annaabi.ee 
