(peamiselt küll Saksamaa karistusõiguse) ulatuslik kogemus, siis KarS eriosa koostamisel midagi taolist kõrvale panna ei olnud /.../ Samas tuleb tagantjärele tunnistada teatud korralduslikke vigu KarS eriosa eelnõu koostamisel. Nii tuleb puuduste hulka arvata eriosa väljatöötamine peatükipõhiselt, kus iga peatüki koostamiseks moodustati eraldi töörühm. Olgugi et peatükkide koostamisele eelnes ühiste lähtepõhimõtete kehtestamine, erinesid autorite kriminaalpoliitilised arusaamad, alustekstide valik ja ka üldisem maailmavaade teinekord sedavõrd, et muutsid ajapuuduses keeruliseks üksikpeatükkidest ühtse eriosa eelnõu kokkupanemise ja töörühmade poolt esitatu süvaanalüüsi." (Pikamäe, P. Tallinn, 2005:85). Raul Narits leiab oma artiklis "Objektiivse õiguse korrastamisest Eestis: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni", et objektiivse õiguse korrastamine pole pelgalt tehnilist laadi
Karistusjärgne kinni- pidamine baseerub tulevaste kuritegude prognoosil, mistõttu pole tegemist kriminaalkaristusega.*8 Just niisuguse argumentatsiooniga on püütud vastata kriitikale karistusjärgse kinnipidamise kui sanktsiooni pihta, et seeläbi tõrjuda rohkeid ja kaalukaid argumente selle vastu. Ka Eesti seadusetäienduste eesmärgina on seletuskirjas toodud korduvate kuritegude toimepanemise vähendamine ja sel viisil ühiskonna turvalisuse suurendamine*9 , mis on kahtlemata olulised kriminaalpoliitilised eesmärgid. Kas aga turvalisuse suurendamine on eesmärk, mille saavutamise vahendid võivad olla vastuolus ühiskonna alusväärtustega, on küsitav. See, kui riik paigutab isiku sunniviisiliselt vangistusega analoogsetesse tingimustesse, on olemuselt karistuslik meede ning võib toimuda ainult koos isiku süüdimõistmise ja talle määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimisega. Kõnealust mõjutusvahendit tuleb seetõttu analüüsida ikkagi kui kriminaalsele
Seega peab riiklik formaalne kontroll, sh ka karistusõiguslik, suurema just nendes valdkondades. Kuna tegemist on spetsiifiliste valdkondadega, peavad sellega tegelema ka spetsialiseerunud asutused ja/või ametnikud. 4.4. Tegelemine süütegude tagajärgedega Kriminaalpoliitika all mõistetaksegi traditsiooniliselt eelkõige seda sotsiaalse kontrolli osa, mida teostatakse karistusõiguse abil95 ja sellega on läbi aegade olnud seotud ka fundamentaalsemad kriminaalpoliitilised küsimused, nagu mis on kuritegu, milline on riigi karistusvõimu põhistus, millisest karistusteooriast lähtutakse ja mis on karistuse eesmärgid.96 Kriminaalpoliitika arengusuundade määratlemisel tuleb aga silmas pidada seda, et enamus nendes fundamentaalsetest küsimustest 97 on leidnud oma lahenduse 01.09.2002 jõustunud karistusseadustikus, mistõttu nende osas on selge valik tehtud ja käesolevad arengusuunad nendele oluliselt ei keskendu ja neid ei muuda. Seetõttu
annaabi.ee 
