mida ta ise omale kujundanud on. Inimese mainest sõltub tema elu väga palju. Kui tuleb aeg omale töökoht valida, siis paljudele seab piirid ette nende nooruspõlves tehtud vead, ja läbimõtlematud käitumismaneerid. Mul on üks tuttav, kes lõpetas ülikooli gumlaudega ja oli aeg edasi liikuda tööturule. Olgu see nii uskumatu kui tahes, on ta 3 a. peale lõpetamist siiamaani töötu. Töötu sellepärast, et ta sai nooruspõlves hakkama väga mõtlematu tembuga, mis talle kriminaalkurjategija tiitli külge kleepis. Sisenedes tööturule, ütlesid paljud mainekad firmad talle ära, tuues ettekäändeks kriminaalkaristuse. Siit järeldus, et tõesti, igaüks on oma õnne sepp ja kui elus on seatud eesmärgid, siis tuleb ka püsida piirides, mis seaks sihtpuntki jõudmisele ideaalsed tingimused. Tuues võrdluseks August Kitzbergi raamatu ,,Libahunt", on seal ehe näide sellest, kuidas võib üks väike tegu muuta kogu elu. Nimelt ühel tantsuõhtul, sai Mari Tiina peale nii
oldud aastad said pöördepunktiks tema maailmavaate arengus. Sealt avastas ta enda jaoks oma aja sotsiaalse tegelikkuse kontuurid, sunnitöömaailm sai talle kogu vene reaalaelu mudeliks ja sellest said alguse tema paljud veendumused ning eelarvamused. Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse. Sunnitöö aastatest ilmus kirjaniku loomingusse ka sunnitöölise põhitüüp kriminaalkurjategija, mõrvar, kelle iseloomus kirjanik pidi vahel paratamatult täheldama ka liigutavat inimlikkust. Dostojevski loobus utoopilise sotsialismi inimesekonseptsioonist ("inimene on loomu poolest hea") ja vastandas sellele inimloomuse komplitseeritud ja vastuolulise olemuse idee. Jutt on nimelt inimloomusekomplitseerituse tõdemisest, mitte aga sellest, et naiivsele tõele "inimene on hea" vastandub niisama ühekülgne tõde "inimene on loomu poolest kuri".
annaabi.ee 
