iseseisvalt. Valgustajad väljendasid optismi, et inimmõistuse piiramatud võimalused tagavad inimkonnale järjekindla progressi. Valgustamine leidis tuge nii Prantsuse ratsionalismist, mis rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirismist, mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Mõistus, kritiseerimisjulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants asendas traditsiooni, krikliku ja ilmaliku autoriteedi kummardamise. Kuigi valgustust on enamasti seostatud prantslastega, on valgustusliikumise tegelik kodumaa siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajatele andis tõuke vahetu kokkupuude Inglismaaga, kuhu sõideti tutvuma vabama poliitilise korralduse ja uute ideedega, et need prantsuse keeles kogu Euroopale tuttavaks teha. Jean Baptiste d'Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise ,, Entsükloppedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava
otseselt kannatanu, vaid kuninga vastu. Keelati vägivald relvitute vastu, sinna alla käisid ka juudid. Lisaks määrati rahukohad ja ajalised vaenukeelud. Esimene maarahu pärineb aastast 1093. (nn Svaabi rahu). Inkvisitsiooniprotsess kui kohtuprotsessi tüüp: Juurdlusprotsess. Inquere küsitlus. Kujunes välja 12.-13. sajandil. Kohtupidamine, kus kohtunik ise küsitleb mõlemaid osapooli, viib läbi juurdlust, kuulab üle asjaosalisi. Sai alguse krikliku õigusmõistmisena. Seda iseloomustas kohtu soov tuvastada tõde ning seetõttu tegeles kohus ratsionaalsete, mõistuspäraste tõendite uurimisega. See andis õiglasemaid tulemusi kui arhailine kohtupidamine, seega anti hiliskeskajal ka ilmalikke asju inkvisitsioonikohtusse. Inimese sai süüdi mõista mitmete tunnistuste kokkulangemisel või kahtlusaluse enese süüditunnistamise korral. Vajadusel rakendati ka piinamismeetodeid, kui de facto teati
annaabi.ee 
