matkalisele on see ala kindlasti põnevaks piirkonnaks (Eesti Loodus, 2008; matkajuht.ee). Matkaklubi kirjeldab alutaguse kriivasid vahel olevaid rabasid „soosiilidena”. „Kohati on kriivad tihedalt üksteise kõrval, vaid tilluke soosiil nende vahel, teisal jälle laiutavad sood, millest luited kõrguvad soosaartena ” (Matkaklubi, 2011). Nimetuse seletus Kriivat polealati sellisena kirjutatud kohaliku loodusgeograafilise nimetusena. Kasutusel on olnud nii kriiva kui ka griiva. Arvatakse et see pärineb venekeelsest sõnast кривой, mis tähendab kõverat, mis on muutunud Iisaku piirkonna murdesõnaks, mis liivaseljandikke (vt.väike murdesõnastik http://www.eki.ee/dict/vms/). Eesti Looduse (2010, 8) väljaanne kõneleb sellest, et tähtis pole kriivade kõverus, vaid kõrgus, sest kriivadel matkates on kõverus küll üks viimaseid tunnuseid, mille peale rändur tulla võib. See, mis kaardi pealt
Vanausuliste külad tekkisid siis, kui Venemaal oli kirikulõhe (enne Põhjasõda, 16.saj). Allikate järgi asusid venelased Peipsi äärde ümber. Vene algupäraga on Beresje, Lüübnitsa, Remniku. Tõlkenimed on Pedäjäalostõ, Nina, Karjamaa. Erilähtesed on Kallaste, Saarõpää, Permisküla. Eesti algupäraga Venemaal on Томасова Гора (Toomasmäe), Раюши. Vastastikustest sõnalaenudest on tekkinud Pikk kriiva (maastik Ida-Virumaal), кузик (Venemaal segunenud nimi Jõetagune kuusik). Iisaku omapärane mikrotoponüümika. 4. Kohanimede struktuur. Topoformandid. Kohanimede struktuuris on välja kujunenud 2 jaotust: diakrooniline ja struktuuriline jaotus. Diakroonilist kasutatakse nimeuurimises traditsiooniliselt. Determinant – grammatilises mõttes põhisõna, apellatiivid ehk nimetused, mis tähistavad koha liiki (jõgi, järv, mets, küla)
annaabi.ee 
