lahinguväljal. Kangelase surma kujutati kui põgusa unena või siis kogusid inglid kokku surnute hingi. Õpetajad Algkooliõpetaja õpetas lugemist ja kirjutamist ning tihti ka lihtsamaid arvutisi. Tema pedagoogilised võtted olid algelised ja ta ei arvestanud eriti lapse psüühilise arenguga. Õpetaja sõnu võimendasid regulaarsed kehalised karistused. Grammatik õpetas, kuidas klassikalist kreeka kirjandust lugeda ja sellest aru saada ning kriitliselt hinnata. Loeti ka kirjanduslikke tekste. Eelistati poeesiat. Tuntud olid Homerose teosed. Õpetamine oli suuline. Grammatik dikteeris õpilastele päheõppimiseks lõike ja selgitas siis neid. Seejärel kontrollis ta õpilaste tedmisi, esitades küsimusi tunnis õpitu kohta. Retoorik võttis grammatiku käest õpilase üle, kui too oli ligikaudu 14-aastane. Õpetas, kuidas mõtteis, kõnes ja kirjas elegantselt ning veenvalt väljendada. Pärast retoorika
vaimulikud ringkonnad. Kuigi tal oli juba kuninga soosing, kulus tal enne 5 aastat, et oma esimene näidend „Tartuffe“ lavastada, sest teda kritiseeriti, laimati ja rünnati pidevalt. Ta põdes tõsist kopsuhaigust, millesse ta „Ebahaige“ 4. vaatuse ajal, kus ta ise näitlejana kaasa mängis, suri. Moliére peegeldas Prantsusmaa elu ja kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Ta ei piirdunud ka lihtsalt eluoluga, vaid tegi seda kriitliselt, vaheda satiiri vahendusel. Ta näitas oma tegelasi siiski inimlikena. Varjates oma mõtteid nalja ja naeru taha, pani ta kõik oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat. Ta pooldas kõikjal loomulikkust ning inimlikku siirust. Moliére'i näidendite lõpud on sageli kunstlikud, sest süžee arendus ei olnud Moliére'i tugevaim külg. Kui paljud klassitsismi komödiograafid kaotasid samal sajandil oma kuulsuse ja menukuse, siis Moliére'i näidendeid mängiti
annaabi.ee 
