jutustada ka teiste nimedega. Samuti leidub jutustaja iroonilisi kommenaatre ja hinnanguid kirjutatu kohta. Tihtsi kutsub jutustaja ennast korrale ja manitseb ennast teemast mitte kõrvale kalduma. Analüüsib kirjutamise protsessi, otsib õigeid sõnu. (Ei hakka ennast kordama, pärast seletan lähemalt). Ootamatud pöörded ja vasturääkivusi ning võõritusefekti võib tunda samuti, eriti siis, kui jutustaja enda kohulolust taas teada annab, näiteks ütleb ta justkui enda õigustuseks ja kriitka ennetamiseks järgmist: „Lugudega muide on mul raskusi. Mitte kunagi ei saa ma lihtsalt jutustada. Lihtsalt ja järjekorras. Kogu aeg kaldun kuhugi kõrvale. Vägisi veab mingitele haruteedele. Eks te näete ju isegi.” (lk 65) Sellised pöörded või ootamatused ilmnevad enamasti novelli lõpus, viimases lõigus näiteks. Kui sa juba arvad teadvat, milliseks lõpp kujuneb, toimub siiski midagi äkilist, näiteks üks stseen matustelt, kus
vahetuse kunst Eestis. See oli murrangu aeg. Murranguks võib pidada seda, et ometi suudeti välja rabeleda Düsseldorfi ja Peterburi KA-te mõjuväljast ja märgata muutusi Euroopa kunstis (impressionism jne.). Teiseks murranguks on eesti kunstielu tekkimine eraldi balti-saksa kunstielust (siiani olid suutelised majanduslikel võimalustel kunsti õppima ainult saksa soost inimesed). Eesti kunstielu tähtsateks osadeks oli näituste korraldamine, muuseumide loomine, kunstihariduse ja kriitka tekkimine ja arenemine. Mõlemas murrangus etendasid tähtsat rolli 2 kunstnikku: A. Laikmaa ja K. Raud Üheks probleemiks oli eesti rahvusliku kunstielu loomine. Selle tingis rahvusküsimuse teravus. 19.saj. lõpul moodustasid elanikkonnast 3,5% sakslased, kes ei soostunud nägema eestlaste kultuuripüüdlusi. 1880.a. alanud venestamine aga ohustas nii sakslaste kui eestlaste identsust, kuid ei lähendanud neid, pigem vastupidi. Eestlaste jaoks seni
"WP" järg), tüpaazid samad, üliõpilasaeg, kirev peateg. puudus. "Paigallend": sügav veneaeg, tagasivaade ja elulugu, mis jõuab kaasaega (50ndatesse), peateg vaimsete annetega, aga ei realiseerinud ennast. Kross on tõlkinud luulet, kirjutas Brechi "3 krossi ooperi", "Alice Imedemaal", Shakespeare'i. Dramatiseeris ka oma teoseid (KH, RR). Kirjanduskriitiline looming "Vahelelugemised IV": seisukohavõtud, analüüsid, kriitka. ,,Keisri hull" Pilet nr 4 4.1. Keskaja kirjanduse mõiste. Islandi kirjandus ,,Vanem Edda", keskaegsed kangelaslaulud 515 sajand; Kultuur keskaegses Euroopas arenes kooskõlas muutustega ühiskonna elus, milles on eristatud kaht perioodi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. 1. periood oli kultuurivaesem, sealt on säilinud vaid üxikuid kirjanduslikke texte (nt. anglosaxi eepos "Beowulf" X saj. käsikirjas).
annaabi.ee 
