ka nende ideed ja kirjutised ning kuna soorollid ja klassikuuluvus mõjutasid tugevalt tolleaegset sotsiaalset õhustikku, siis üsna tõenäoliselt peegeldub ka see aspekt Manet’ teoses. Vaadeldes ja analüüsides tolleaegset ühiskonda läbi kunstiteose, tegelevad kriitikud paratamatult ka enda ühiskondliku positsiooni legitimeerimisega lahates kaudselt ja vahel ka otseselt küsimusi, mis kriitikuile isiklikult hetkel enim korda lähevad. Nii nagu ajalugu ei eksisteeri iseenesest objektiivse tõena, on suhteliselt raske seda leida ka mõnest kunstiteosest. Kunstiteose analüüs sisaldab seega paratamatult analüüsija autoripositsiooni ehk vaatepunkt kellegi teise (autori) positsioonile, mis lugejateni jõudes loob veel omakorda loendamatul hulgal erinevaid vaatepunkte nii teosele kui selle kriitikale
See hajub liikmesriikide kooris ja erinevais tahtmistes ning kokku lepitakse alati vaid vähimas. Samas rajab V. Putin Euraasia Liitu kui kadunud NSV Liidule aseainet. 4) EL-il puudub järjekindel ja ühishuve arvestav välispoliitika Venemaa suunal, kes järjekindlalt stoperdab nii sõjaliste, poliitiliste kui majanduslike vahenditega idapartnerlusriikide järjekindlat integreerumist Euroopa Liiduga, rajades viimasele vastukaaluks Euraasia Liidu. Idapartnerluse kriitikuile on samas andnud vastulauseid mitmed parlamendipoliitikud nagu Marianne Miko, Sven Mikser ja teised, aga ka idapartnerluse ala juhtivad eksperdid. Viimastest on pikemalt senise idapartnerluspoliitika kaitseks sõna võtnud Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar. Tema vastuargumentideks idapartnerluse kritiseerijaile on: 1) Idapartnerluse näol on tegu poliitikaga, mille tulemusi saame hinnata alles pikkade aastate pärast.
annaabi.ee 
