John Huttoni analüüsi antud teosest iseloomustab kriitiline hoiak tema kirjutisele eelnenud analüüside ja tõlgenduste suhtes. Ta mainib juba oma artikli alguses, et Manet’ Maskiballist on kirjutanud väga paljud kriitikuid ning et neid kõrvutades ei pruugi isegi kohe aru saada, et jutt käib samast teosest. Hutton peab esmatähtsaks vaadelda teost antud ajajärgu poliitilises kontektstis ning varasemate kriitikate nõrkusi peab ta samuti poliitilise konteksti ebapiisavast avamisest tulenevateks. Ta toob välja, et nii kirjanduses kui kujutavas kunstis rõhutavad autorid maskiballide juures vaid mingit kindlat aspekti, mis neile (erialaselt) enim huvi pakub. Näiteks toob ta välja, et Balzac’i kui romaanikirjaniku huvitasid maskiballide juures peamiselt selles sotsiaalses segapuntras kerkivad armuintriigid
Kuid oletagem jällegi, et ollakse vähemuse poolel ning need seisukohad, mida pooldatakse, ei saa seaduseks. Sellisel juhul võib küll olla õigustatud, et vähemuse esindajaid sunnitakse seadusele alluma, kuid tundub absurdne öelda, et säärane sund teeb nad "vabaks", et nad pannakse kuuletuma seadusele, mille nad on ise enese jaoks loonud. Ehkki vähemus on otsustusprotseduurist osa võtnud, on seadus loodud neist hoolimata, mitte nende tõttu. Nüüd peaks olema näha nende kriitikate jõud. Et Rousseau saaks väita, et demokraatia on instrumentaalselt õigustatud et see on äärmiselt usaldusväärne viis moraalselt õigete tulemuste saavutamiseks , peab ta tegema sotsiaalse ühtsuse sidemed väga tihedaks. Õigupoolest nii tihedaks, et süsteem muutub liialt repressiivseks, et olla vastuvõetav. Seega needsamad abinõud, mis teevad Rousseau mudelis demokraatia instrumentaalses mõttes kaitstavaks, teevad ta ka seesmiselt ebasoovitavaks. Parandatud vormis võib see mudel
annaabi.ee 
