võimelised käituma ühiskonnas aksepteeritaval moel. Ja olgugi, et negatiivse kogemustepagasiga ei saa õigustada vägivaldset ja hoolimatutkäitumist, tuleb seda siinkohal arvestada, kui seletavat asjaolu, mis aitab mõista agressiivse käitumise kaudu väljaelatavat kibestumist. Eeelnevale toetudes võib nentida, et suur osa noorteston suhteliselt ebakindlad, madala enesehinnangu ningpõhjendamatult kõrge kriitikameelega,mis avaldub nii oma inetu välimuse, saamatuse, kui ka kehva ja häbenemisväärse seisuse esiletoomises. Samas 9 tuleb tõdedda, et ogetud füüsiline ja vaime vägivald ning vägivallale alternatiivsete käitumisviiside väljakujunematus on loonud eeldused niiagressiivseks kui ka ohvrirollile omaseks allaheitlikuks käitumiseks. Et vähene eneseusaldus, oskamatus
oskavad kõike, nad on kõikvõimsad. Seesugune psühholoogiline suurus annabki vanemale võimu lapse üle. Laste austus, usaldus ja armastus oma vanemate vastu on piiritu, ükskõik kas nood ka tegelikult selle ära on teeninud või ei. On ju tõsi, et suurem osa vanemaist ei ole sugugi nii targad ja head keegi ei ole eksimatu ega kõiketeadja. Seega võiks lapsevanemad esimesena lahti lasta iseenda tarkuse ja tubliduse müüdist, suhtuda rahulikult ja kriitikameelega laste poolt neile omistatud aupaistesse. Laste seesugune teguviis tunnustada vanema võimu ja mõju aitab neil esialgu nii suure, ohtliku ja keerukana tunduvas maailmaga toime tulla. Ilma täiskasvanuta nad lihtsalt hukkuksid ( Piirides või piirideta? 2008) Vanemaid saab peaaegu eranditult jaotada kolme rühma- ,,võitjad", ,,kaotajad", ja ,,pendeldajad". Esimesse gruppi kuuluvad vanemad kaitsevalt tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu ja jõudu
annaabi.ee 
