Seega oli peaeesmärgiks veelgi suurema majandusliku kasu saamine, mida tehti teiste, ja tavaliselt paraku nõrgemate, arvelt. Asumaades aga püüti saavutada täielikku sõltuvust. Mitmed Balkani riigid, nagu näiteks Albaania ja Makedoonia, suutsid suurriikide mõju alt vabaneda, kuid see tekitas vaid konflikte juurde. Eesmärgiks ei olnudki tingimata konfliktidesse sattumine, kuid samas ei tehtud ka midagi, et neid ära hoida. 19. sajandi lõpus ja 20. Alguses tekkinud kriisikolletele ei olnud ka lepitajat. Vahendaja rolli oleks võinud sobida neutraalne ja mõjuvõimu omav riik. Sellist oli aga võimatu leida, kuna Euroopa suurriikidel olid mängus oma huvid. Näiteks 1905. 1906. aasta Maroko kriisidesse olid kaasatud kõik Euroopa juhtivad suurriigid. Samuti ei saanud USAst lepitajat, kuna Ameerika Ühendriigid olid juba mõnda aega Euroopast sõltumatud. USA huvid olid suunatud Ladina-Ameerikale
Kirjanik peab blogisid ning on lisaks erinevatele ajakurjaartiklitele ja arvamuslugudele avaldanud ka 4 raamatut. Kirjanik võtab sõna väga erinevatel teemadel ning sellest tulenevalt kirjutab ta raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Teos „Tappev uudishimu.“ Iraagi sünonüümideks peab eesti inimene ilmselt sõda, kaost, fundamentalistliku islami, inimõiguste puudumist, vaesust, kaost, surma ja nälga. Kuidas on asjalood tegelikult? Raamatu „Tappev uudishimu“ autor, kriisikolletele spetsialiseerunud ajakirjanik Ivar Soopan on töötanud aastaid Iraagis. Tema jutust selgub tegelik tõde sõjast ja päevavalgele tuleb iraaklase mõttemaailm ja üllatav elurõõm, lahkus ja lustlikus. Muidugi ei puudu saatest sõjakoledused: inimröövid ja enesetaputerroristid, mis on osaks Bagdadi igapäevaelust. Ivar Soopani eesmärk on luua Eesti inimesele pilt tegelikust Iraagist, mitte hägustatud USA propagandakonveierist manatud projektsioon jubedast Al-Qaeda tandrist
annaabi.ee 
