uusi väljaandeid. Henno Käo elulähedasem raamat „Mina, emme ja teised“ on pere- ja koolielu kujutus. Leelo Tungal kirjutab lustaka ja kelmika teema kõrval ka sõjaaegse ja -järgse elu mälestuste memuaare kui ka eluloomaterjale. Tema raamat „Seltsimees laps“ ja selle järg on tekitanud täiskasvanutes ebalust kuna pole päris kindel kas see on ikkagi lastele mõeldud. Maailma lastekirjanduses on olemas sõja- ja kriisikirjanduse suund, milles kujutatakse lapsi hädaolukorras. Nendes kasutatakse intervjuusid lastega, reportaaže ja muid võtteid kus antakse edasi laste enda mõtteid ja tundeid. Üldisema arusaama järgi ei jagune raamatud laste- ja mittelasteraamatuteks vaid muude tunnuste järgi. Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Välja võib siinkohal tuua Ellen Niidu „Imeline autobuss“ kui
lapsepõlv? Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On's nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi, paljude seniste suhtumiste lõppu? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada? Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti Õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad. Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi. Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused, tunnistavad aga praegu ka arenenud maade akadeemilised ringkonnad. Nii on loodud terveid teadussuundi toimuva uurimiseks.
annaabi.ee 
