Värvikombinatsioonid olid punaste, lillade, pruunide, oranzide ja kollaste toonide vahel. Mingisuguseid suurejoonelisi kaunistusi laval ei asetsenud, aga etenduse ilu peituski nende endi häältes, pillide kõlas ja selles atmosfääris, mis väravatorni nende esinemise ajal tekkis. Lauljate kohta ei ole mitte midagi halvasti öelda. Kõik lauljad kandsid lugude sõnumid ideaalselt edasi ja olid laulus väga sees. Iga noot oli täpselt omal kõrgusel ja ükski viga kõrva ei kriipinud. Hortuse ansambli meeshääled on väga võimsad ja kõlalt ka väga puhtad. Nad on kõik väga jõulise, täpse ja kõlava häälega. On näha, et inimesed teavad, mida nad teevad, tunnevad end laval mugavalt ning tunnetavad üksteist. Etenduse ülesehitus oli osavasti läbi mõeldud. Paarile mõtlikule loole järgnes alati lõbusama sisuga laul ja vastupidi. Lood olid sätitud meeleolult nii, et kuulajal oleks huvitav ning et põnevust, keerukust ja sügavust jätkuks kontserdi lõpuni
Ma üritasin magada, kuid tulutult, sest keegi oleks kui minu tekki tirinud ja jällegi üleval korrusel uksi paugutanud. Ma helistasin hirmus emale, sest ma ei kannatanud enam seda välja. Ma pidin talle valetama, et ma olin veelgi rohkem haigestunud, sest muidu ei oleks ta tulnud. Ema õnneks saabus ruttu ja ma rääksin talle selle loo ja ta ei uskunud ikka ja oli pahane, et ma teda keset tööd olin seganud. Aga järsku oleks nagu meie kõrval keegi lauda kriipinud ja lauale jäid küüne jäljed. Lauale oleks nagu midagi kirjutatud, aga see oli väga segane ja me ei saanud aru. Ema helistas siis inimesele, kes seda maja müüs ja küsis, et mis see on. Ta ei vastanud midagi, ütles ainult, et see on minu ema, kes seal veel elab. Me ehmusime ja arvasime, et ei suuda siin enam elada, teades, et meie hulgas on kummitus. Tuli õhtu ning olime kõik kodus. Jutustasime emaga ka teistele sellest, mis siin vahepeal juhtunud oli ja nad hakkasid väga kartma
annaabi.ee 
