Mäeküla piimamees Esimene peatükk Ulrich von Kremer teeb ringkäiku oma kruntkonnas. Tal on seljas tavalised, kulunud, toiduplekkidega igapäevased riided, millega ta koguaeg käib. Ümbruskond kutsub teda mäeküla Bismarciks, kuna ta meenutab Saksa riigikantslerit. Mõisahoonel on alumine korrus valmis, teine korrus on pooleli, aed puudub, tallid on vanad ja lagunenud. Mõis annab piisavalt sissetulekut, et ära elada, kuid mitte edasi ehitada. Kremerid polnud priiskajad oma rahaga, kuid nad olid auahned. Kremer oli vanapoiss, ta polnud abielus. Ulrichi õed ja vennad elasid Särgveres. Kremeril on suhteliselt igav päev, ta alustab hommikut hommikusöögiga, tal peavad alati hommikuks olema vedelad munad. Peale sööki läheb ta jalutama ning seejärel tuleb lõunasöök, peale seda jälle jalutuskäik ning kojujõudes loeb ta piiblid ning läheb magama. Teine peatükk
vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt - võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. Jalutuskäigul olles ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu ja võtab kolm-neli pikemat sammu. Mäeküla Kremer püsib tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere
annaabi.ee 
