Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik. Saksa vägede juhatuse poolt määrati Eestimaad valitsema kindralkomando 60 (Lõuna- Eestis s.h. Viljandimaal) ja kindralkomando 68 (Põhja-Eestis s.h. Järvamaal). Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkommandode käskkirjade alusel ohvitser, kui kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ning sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega
hõlmas Põhja-Eestis ja 60.korpusepiirkond hõlmas Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätit. 68.korpuspiirkonna eesotsas oli Seckendorff ja 60.korpuspiirkonna eesotsas Pappritz. Pigem tegelesin nende staabiohvitserid kohaliku elu korraldamisega. Mõlemad koprusepiirkonnad jagunesid maakondadeks (kreisideks), mõlemas korpusepiirkonna Eesti osas oli 4 kreisi. Põhjakorpuse piirkonnas Lääne-, Harju, Järva- ja Virumaa ja lõunas Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa. Nende eesotsas oli kreisipealik (Kreishauptmann), enamasti mingi diviisi või brigaadi ülem. Oli vormiline tegelane. Loodi linnakreisid (Stadtkreis), mille eesotsas oli linnapealik (Stadthauptmann), kelleks oli Saksa ohvitser. Sellised linnakreisid olid Tartu, Tallinn ja Narva. Kõikide asutuste juures alustades 8.armee juhatusest kuni madalamani, kutsuti välja Nõukojad ehk Beirat-id. Nende liikmeteks kutsuti kohaliku tsiviilelanikkonna esindajad. Nendeks olid ennekõike baltisaksa aadlike esindajad
annaabi.ee 
