topograafilistes teadetes ei ole Pikvat m õisana märgitud. Alavere kõrvalmõisana kuuleme sellest esmakordselt 1816. aastal. Tollal moodustasid Alavere, Pikva ja J äneda ühe suurema Hermann Ludvig v. Löwensternile kuulunud m õisatekompleksi. Säilinud arhiividokumentide valgusel v õib saada ühtteist teada omaniku majanduslikult küllalt raske seisukorra kohta. Nii on ta v õtnud mitmeid kordi ning k üllalt suurte summadena v õlgu Eestimaa Aadli Krediitkassalt (1803a 700 rubla h õbedas, 6000 rubla pangatähtedes; 1805.a koguni 10 000 rubla). Ilmselt n ägi ta oma majandusliku olukorra parandamisel üht võimalust võsa ja soomaade ülesharimises, kuid ka talumaade ulatuslikus mõisastamises. Ei ole teada, millised olid Pikva k õrvalmõisa rajamise konkreetsed põhjused ja tingimused, t õenäoline, et selleks oli soov laiendada m õisamaid, uude
* 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal kuulutati välja talurahvaseadus või talude päriseks ostmise seadus, mille kohaselt oli kogu maa kuulutatud mõisnike omaks, kuis jagunes mõisa- ja talumaaks. -) Seda talumaad soovitati edaspidi välja rentida raha eest ning seda maad võis ka talupojale müüa. -) Kaasnes ka maade kruntiajamine ehk põllud viidi rohkem kokku, et oleks võimalik neid paremini edasi müüa. *) Maad müüdi võlgu ehk mõisnik sai kohe raha kätte, kuid talupoeg võttis krediitkassalt võlgu ja pidi hiljem seda raha tagasi maksma esimesed päristalude omanikud olid kõrtsmikud ja möldrid. *) Liivimaal algas talude päriseks ostmine peamiselt 1860. aastatel see tulenes sellest, et Ameerikas oli kodusõda ning sealt ei saanud tuua puuvilla ja seega pidi Euroopasse viima hoopis lina. Esimesena müüdi maha maa Mulgimaal. *) Eestimaal algas talude päriseks ostmine peamiselt 1880. aastatel see tulenes sellest, et
annaabi.ee 
