Aristoteles- esimesest liikuma paniija.iseennast vaatlev vaim. *Stoikud- panteism, nende arvates on kogu olev = jumal. * Plotinos- üksnes jumal on tõeline, kõik muu on jumaliku olemise peegeldus *Mütoloogia- jumalad on inimeste sarnased välimuselt, iseloomult ja pahedelt. Kristlik jumala käsitlus: - jumal on looja: lõi kogu maailma ei millestki, mis tähendab, et kõik see maailm on kõigest loodud. Inimene on loodu e kreatuur. Inimene on jumalanäoline: -hing, - ratio (mõtlemine), -vabatahe, -loomingulisus - Looja ja loodu vahel valitseb ületamatu kuristik. - Loodu on olemas vaid tänu jumalikule tahtele- jumala tahe on ilmutatud pühakirjas. Alandlikus looja vastu on .. ja kõige suurem patt on kõrkus looja vastu. Kristlike loovusi nim säravateks pahedeks, tulevad täiesti uued kristlikud voorused. Kristlik jumal on keegi (isikuline jumal) igal inimesel on võimekus suhelda kogu maailma
Niisiis jääb üle, et see võime on mingis teises, mi-[1656]nust erinevas substantsis, milles kas vormiliselt või eminentselt peab sisalduma kogu reaalsus, mis on objektiivselt ideedes, mida see võime esile toob (nagu ma juba eespool täheldasin); see substants on kas keha või miski kehalise loomusega, milles sisaldub vormidena kõik, mis on objektiivselt ideedes; või on see siis kahtlemata Jumal või mingi kehast suursugusem kreatuur, milles sisaldub kõik eminentselt. Kuna aga Jumal ei ole pettur, siis on täiesti ilmne, et ta ei saada mulle neid ideid otseselt ise ega ka mitte mingi kreatuuri vahendusel, milles sisalduks nende ideede objektiivne reaalsus üksnes eminentselt, mitte vormiliselt. Et ta aga pole andnud mulle üldse mingit võimet selle tunnetamiseks, vaid vastupidi tugeva kalduvuse uskuda, et need ideed on pärit kehalistest asjadest, siis ei näe ma põhjust, miks mitte käsitada teda petturina,
annaabi.ee 
