kõikjale. Õpetajatel on aga hirmuhigi otsaees, kui klassis on kas ainult üks sellise käitumisega laps. Iga aastaga üha rohkem hüperaktiivseid lapsi õpib tavakoolides. Loomulikult pole kerge leida nende jaoks seda ühtset "võtit", et muuta õppimine nende jaoks meeldivaks ja haaravaks. Märksa lihtsam on anda märgitemplit "mittealluv" ning võimaluse korral üle viia teise klassi või teise kooli. Piisavalt tihti sattuvad sellised lapsed (vaatamata nende hämmastavatele võimetele ja kreatiivsusele) juba esimese klassi lõpus mahajäänute hulka. Paljud õpetajad proovivad neid aidata, kasutades mittetraditsionaalseid õppematerjale ja meetodeid (http://adhd-kids.narod.ru/articles/monina.html). Erinevates riikides läbi viidud uuringud näitavad, et õpetajad, kes omavad edusamme üliaktiivsete laste õpetamisel, kasutavad kolmespektrilist strateegiat, mis koosneb kolmest komponendist: 1. Akadeemiline juhendamine 2. Käitumuslik sekkumine 3. Klassiruumi kohandamine
metasüsteemide süsteemis ehk supersüsteemis. Arusaamist näitab AHAA!-efektide tekkimine. Arusaamine on subjekti arengutaseme funktsioon (objektiivne kaassõltuvus). Kahetsusväärselt palju on Eestis õpetajaid, lapsevanemaid, valitsus- ja omavalitsustegelasi, kelle kujutluses on kogu koolis toimuv tegevus üks suur õppimine (õppetöö) Meie käsitluses on esmatähtsaks tegevusteks produktiivne (mitte reproduktiivne) tegevus, mis on rajatud subjekti kreatiivsusele, huvile, eneseteostusele. Õpetaja põhiliseks ülesandeks peetakse seejuures õpetamist ja kontrollimist-hindamist Meie käsitluses peetakse õpilast SUBJEKTIKS (mitte manipuleerimise objektiks!), kellele kool on kasvukeskkonnaks. Selle keskkonna keskseks komponendiks on vaimsus, mis tuleneb kultuuri- ja ühiskonnaseostest. Ülikoolide pedagoogikaõppeski on ette nähtud arvata, et koolis on põhiprotsessiks
annaabi.ee 
