siin maailmas koosviibimiseks. Armunud tõesti käituvad nii, nad viidavad liigagi palju aega koos ja ei suuda üksteisest kauem lahus olla kui mõned päevad, ilma, et kohutav igatsus peale tuleks. Samas luulekogus ,,Sonetid'' ilmus veel üks minu jaoks märkimisväärne luuletus ,,Sina ütled''. Luuletuses kajastub Underi impressionistliku kujutuslaadi, põimides loodust ja mehe vooruslikust. Luuletuses avaneb Underi anne kreatiivselt kujutada armu- ja looduselamusi. ,, Kui nagu liblik hõljub naeratus/ sul ümber huulte avaneva mooni, '' kirjeldab Under oma armastatu kergelt tulevat, muretut naeratust, mille ilu on võrreldav avanenud mooniga. Luuletus ,, Sina ja mina'' , mis ilmus kogumikus ,,Kivi südamelt'' aastatel 1930-1935 on hoopis teise alatooniga kui nooruses kirjutatud armastusluuletused. ,, Sa ajad kärbsed mu toast, / sa oled mu seljakatja
ette kujutab. Näha teist inimest tõeliselt, tähendab näha teda objektiivselt, ilma projektsioonideta ja ilma moonutusteta, ja see tähendab, et me ise ületame need neurootilised "pahed", mis paratamatult projektsioonide ja moonutusteni viivad. See tähendab , et me ärkame täiesti oma tajus sisemisele ja välisele tõelisusele. Üksnes see, kes sisemise küpsuse on saavutanud, kes on suutnud oma projektsioonid ja moonutused miinimumini redutseerida, suudab kreatiivselt elada. Elamus, mõnd inimest kogu tema tõelisuses näha, tabab meid vahel nagu äkiline kogemus ja võib meid üllatada. Me võime olla teda näinud juba sadu kordi, ja äkki, sajandal korral, näeme me teda täiesti ja meil on tunne, nagu poleks me teda varem kunagi õieti näinud. Tema nägu, tema liigutused, tema silmad, tema hääl omandavad uue intensiivsema ja konkreetsema tõelisuse tänu sellele uue ja vana pildi erinevusele, mis meil temast on. Nii võime me õppida
annaabi.ee 
