Põlve alt kinnitati need trikotaazist sukapaelaga. Pükse hoidis ülal puusadel püsiv vööpael. Püksiauk suleti 2-3 nööbiga. Küljeõmblustes olid taskud. Jalas kanti siidsukki, need katsid ka põlvi ja kinnitati sukahoidjaga. Enamasti kanti valgeid sukki, mõnikord ka helesiniseid ja punaseid. Külma ilmaga kanti korraga kuni 12 paari sukki. Jalatsiteks olid kingad. Need olid kõrge kontsaga, nurkse ninaga ja pannaldega. Kaelas kanti pitsidega kaelasidet ehk kravatti. See oli umbes 30 cm laiune ümber kaela seotud sall. Peenemad kravatid olid üleni pitsist. Pärast Stenkerque lahingut 1692.a. sai eriti moodsaks nn. stenkerque' kaelaside. Sõduritel polnud aega kravatti korralikult siduda ja nad tõmbasid selle lahtised otsad lihtsalt läbi kuue nööpaugu. Võit selles lahingus tõi moodi uue kaelasideme kandmise viisi. Soengud. Endiselt kanti palju parukaid. Need muutusid püramiidjateks ja pikenesid kuni vöökohani
Ta oli vaimukas noormees, kelle tulisust ning vaimuandeid toetasid elegantne välimus ja jõuline ilu, millest naised end meeleldi ahvatleda lasid. Ta oli peenest perekonnast pärit ja seda reetsid tema kombed, kõnepruuk ja loomupärane hoiak. Ta oli intelligentne ja püüdlik, algul tagasihoidlik ja seltskondlikult kohmetu ning auahne, mille rahuldamist takistab vaesus. Tavaliselt kandis ta eelmise aasta rõivaid: vana kuube, viletsat vesti, tudengi kombel hooletult seotud musta luitunud kravatti, mitte paremaid pükse ja tallatud saapaid. Vahel välja minnes võis ta siiski välja näha nagu elegantne noormees. Ta tahtis kõike omal jõul saavutada, temas kümnekordistus soov elus läbi lüüa, temas kasvas kuulsusejanu. Hingelaadilt oli ta samuti ehtne lõunaprantslane, otsuse teoks tegemisel ta kõhkles. Esialgu tahtis ta ülepeakaela töösse mattuda, kuid peagi ahvatles teda vajadus sidemeid luua ja ta otsustas minna seltskonda, et daamide südameid ja soosingut võita
annaabi.ee 
