Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu läheduses oli lame kivi (lõugas), millel sai toiduvalmistamise ajal istuda. Hiljem ehitati köögid ja sinna korstnaga pliidid toidu valmistamiseks. Rehetoas olid seinte ääres pingid ja lavad (kravatid), kus sai peal magada. Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool (kanalaut). Vahel oli ukse läheduses teine kivi, mida nimetati "sandikiviks" ja kuhu istusid almust paluma tulnud kerjused. Neil ei olnud kombeks toas kaugemale minna. Valgust tares andis peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks
Pükse hoidis ülal puusadel püsiv vööpael. Püksiauk suleti 2-3 nööbiga. Küljeõmblustes olid taskud. Jalas kanti siidsukki, need katsid ka põlvi ja kinnitati sukahoidjaga. Enamasti kanti valgeid sukki, mõnikord ka helesiniseid ja punaseid. Külma ilmaga kanti korraga kuni 12 paari sukki. Jalatsiteks olid kingad. Need olid kõrge kontsaga, nurkse ninaga ja pannaldega. Kaelas kanti pitsidega kaelasidet ehk kravatti. See oli umbes 30 cm laiune ümber kaela seotud sall. Peenemad kravatid olid üleni pitsist. Pärast Stenkerque lahingut 1692.a. sai eriti moodsaks nn. stenkerque' kaelaside. Sõduritel polnud aega kravatti korralikult siduda ja nad tõmbasid selle lahtised otsad lihtsalt läbi kuue nööpaugu. Võit selles lahingus tõi moodi uue kaelasideme kandmise viisi. Soengud. Endiselt kanti palju parukaid. Need muutusid püramiidjateks ja pikenesid kuni vöökohani. Seoses kuninga vananemisega olid moes hallid või heledad parukad ja neid puuderdati ohtralt
annaabi.ee 
