Tartu Ülikooli peahoone ja Kunstimuuseum Tallinn 2005 Tartu Ülikooli peahoone valmis aastatel 1803-1809 ning on klassitsismi kõrgperioodi üks mõjusamaid näiteid Eestis. Peahoone arhitektiks oli Johann Wilhelm Krause, kes oli Eesti üks silmapaistvamaid arhitekte. Krauset aitas ustav abiline J. A. S. G Kranhals, kes projekteeris peahoonele alusparve ja kavandas keldrikorruse, mis hoidsid ära niiskuse tungimise hoone maapealsetele korrustele. Peahoone avamise pidulik aktus toimus 3. juulil 1809. Sellest ajast alates tähistatakse aulas kõiki ülikoolielu suursündmusi ja pidupäevi Kogu peahoone fassaadi raskuskeskme moodustab selle sammasportlikus. Kuus siledapinnalise tüvega ja lihtsate kapiteelidega toskaana sammast kõrgetel postamentidel
1856-1860. Krause ei olnud muidugi ei geenius ega isegi mitte väga andekas kunstnik. Kuid tal oli korda läinud ajastiili täitsa omaks teha ja väljendada selles ideid, mis liigutavad meid veel praegu. Ta on väga palju selleks kaasa aidanud, et Tartule uusklassitsistlikku ilmet anda, ja tema paremale saavutisele ülikooli peahoonele jääb Balti arkitektuuri ajaloos alati aukoht. Krause surmaga a. 1828 lõpeb Tartu ülikooli hoonete ajaloos esimene, ühtlasi parem ajajärk. Peale Krauset on loodud väga vähe väärtuslikku. Arkitektuuri langus 19. sajandil klassitsismi lagunemine, mitmesuguste ajalooliste stiilide vaheldumine ja üksteise kõrval esinemine, eklektitsism ja nõudlik "modernism" kõik see leiab loomulikult vastupeegelduse ka ülikooli hoonete juures. Ja kuna esimesel, Krause ajajärgul, plaanide läbivaatamisel ülikooli valitsuses, nõukogus ja ehituskomitees alati silmas peeti ehitiste ilu, pühendatakse sellele pärast poole väga vähe tähelpanu: