Aiapidu! aegamööda kulub, istub sahtliserval ta Õhtu avab sultan Kõrvits, ja ulub. nägu kumamas kui tõrvik, pisut rasvane tal lõug on. ,,Ära ulu, ole kena!" Aplodeerib kogu õukond. ütleb vanaema. Hernekaunad praksuvad, hernekepid naksuvad. Kõristades kastanjette, astub krahvlik Kastan ette. Elegantne reveranss. Järgneb tomatite tants. Paksuvõitu, munajad, peagi palgeist punavad. Õunapoisid hopp ja hopp hüppavad seal käib galopp. Loozis vihast sinakat kohata võib ninakat paksu baronessi Peeti temast vähe lugu peet! Porgandite divisjon valveseisus rivis on, sirge iga püksiõmblus. Näod on ülikutel tõmbund naeratusse säravasse äsja sõitis väravasse, vaevaks põlgamata kaugust, aukülaline August.
Nikolai Triigile pühendet Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, su kitsas redel viipab otse taeva! Et kiita kõigile sind pillitorust, mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva. Puupakust porsunust sind voolind höövel, paraadiks võikaks valmistand sind peitel. Nüüd uniselt su konksus ripub röövel või metsakratt, kel karukriimud reitel. Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas, kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust, kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas kui viimne sant, kes tabat viljarõugust. Või vagabund, kel kuski polnud kodu, murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis, röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - kõik vendadena kohtunud on kaagis. Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge, morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba, kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
annaabi.ee 
