Valtoni unenäod pole aga intiimselt isiklikud, vaid pigem arhetüüpsed ning kõlbavad sellistena hästi üldiste eksistentsiaalpsühholoogiliste mudelite karkassiks. Novellis ,,Näitemäng" mängib ,,mina" tundmatut rolli tundmatus näidendis, ,,Kontrolltöös" on hädas arusaamatute ülesannetega, novellis ,,Häbi" uitab riietatud inimeste seas alasti ringi. Mõnikord elavad tegelased kaksikelu vastandlikes rollides: ,,Krahvitari" Johanna on tahtmist mööda kord lossipreili, kord teenijapiiga; Peeter (,,Metsas") elab metsas ürgseid loomalikke-loomulikke vaiste järgides täisverelist elu, linnas aga piseneb haledaks haritlasek; tugitoolis kamina ees istuv igamees Artur tunneb end heroilise tulekandjana (,,Tulede vahel"). Mõnikord jutustatakse lugu surnu/vaimu teispoolsest vaatepunktist. Armuühenduses on üleloomulikku erootikat (,,Kuradi armuke"), või on see
» ütles Athos naerma pahvatades. «Kuidas võin mina seda teada?» ütles d'Artagnan. «Liiliaõis,» ütles Athos. «Ta oli häbimärgistatud.» Ja Athos tühjendas ühe sõõmuga klaasi, mis oli ta käes. «Õudne!» hüüdis d'Artagnan. «Mida te mulle küll jutustate!» «See on tõde, mu kallis. Ingel oli tegelikult kurat. Vaene tüdruk oli varastanud.» «Ja mis tegi krahv?» «Krahv oli suur isand, temal oli õigus oma maa-alal kohut mõista. Ta kiskus krahvitari riided täiesti lõhki, köitis ta käed selja taha ja poos ta ühe puu otsa.» «Taevas! Athos! See oli ju mõrv!» hüüdis d'Artagnan. «Jah, mõrv, ei midagi rohkemat,» ütles Athos surnukahvatult. «Aga näib, et mul ei ole veini.» Ja Athos haaras viimase järelejäänud pudeli kaelast, pani selle suu juurde ja tühjendas ühe sõõmuga, nagu oleks see tavaline klaas. Seepeale laskis ta oma pea kätele vajuda. D'Artagnan seisis tema ees hirmust haaratuna.
annaabi.ee 
