tähenduse - pikem väljamõeldud lugu. Algse värsivormi asemele tuli 13. sajandist alates üha sagedamine proosa, mis on tunnuslik ka 14. sajandil Itaalias tekkinud novellizanrile. Seepärast nimetatakse mõnes keeles tänini "romaani" "novelliks". Põhilised rüütliromaani teemad olid armastus ja sõda, peale selle pidi neis esinema fantastiline element. Üks kuulsamaid sellest zanrist on 13. sajandil loodud ,,Aucassin ja Nicolette", kus krahvipoeg Aucassin on valmis oma armastatu Nicolettei pärast isegi taeva põrgu vastu vahetama. Kõige rikkalikumat ainet pakkusid rüütliromaanidele keldi müüdid kuningas Artusrist ja tema kaheteistkümnest ümarlauarüütlist. Väga populaarseks said keldi folklooril põhinevad arvukad romaanid Tristanist ja Isoldest. See on keskaja lüürilisemaid saatusliku armastuse süzeesid. Kaks noort inimest, kes on armujoogi mõjul hakanud teineteist armastama ja lõpuks traagiliselt hukkuvad.
Enne pidusöögi algust astusid kannupoisid rüütlite juurde. Igaüks teenis nelja rüütlit ja ulatas neile leige veega täidetud raske kuldvaagna. Kõrval seisis teener, kes ulatas rüütlitele valge käterätiku. Kõik andis tunnistust tohutust rikkusest. Üle saja vaagna kanti uksest sisse, iga nelja rüütli kohta üks. Seejärel asetati vaagnad lumivalgetele, kallihinnalisest lõuendist laudlinadele. Peremees võttis vett ja Parzival pesi temaga samaaegselt käsi. Üks krahvipoeg tõi neile siidist käterätiku, mille ta põlvitades ulatas. Iga lauda teenisid neli kannupoissi. Ühed lõikasid põlvitades toitu lahti, teised kaks kandsid ette. Siis veeresid saali neli vankrit kuldliudadega, mis kohe paigutati laudadele. Tänapäevalgi ei sööda kõigis peredes ühtemoodi, ka varemalt söödi enamasti lihtsamalt. Ruum oli tavaliselt kõle ja tühi, seal ei olnud ei laudu ega pinke. Kui saabus söögiaeg, tõid kannupoisid
annaabi.ee 
