Naiskloostrite elanikke kutsuti nunnadeks, mehi munkadeks. Mungad pidid oma elu mööda saatma palves ja töös, sest töö ei lase hinge hukka minna. juba kella 2 paiku helisesid kloostri kellad, kutsudes munki palvetama. Mõnes kloostris palvetasid mungad päeva jooksul 7 korda. Juhul, kui munk palvetunnil oli näiteks põllul, siis jättis ta töö seisma, laskus põlvili ja luges teatava palve ja asus siis uuesti tööle. Suure osa oma maadest said kloostrid kingitusena krahvidelt, vürstidelt ja teistelt. Seal töötasid nii talupojad kui ka mungad. Eeskujuliku põllumajanduse ja karjakasvatuse arendamisel oli kloostritel suur osalus. Mungad olid osavad ka muudes töödes. Nad tegid ilusat käsitööd, tegutsesid ehitajatena, maalikunstnikena, muusikutena. Keskaja kloostrites peale töö- ja teiste ruum. Mungad uurisid hoolega vanu kirju, kirjutasid neid ümber ja märkisid üles ka oma aja sündmusi.
Varakeskajal vasalliksolemine paigutas vabade inimeste skaalal isiku suht etteotsa. Kuningas tasus vasalliteenistuse eesr ka maavaldustega, et vasall saaks tulu (beneficium). Bene hästi, facere tegema. Male paha, malefica nõid. Benefiitsi saamisest hoolimata Merovingide ajal vasalliksolemine madal. Karolingide ajal vasallide tähtsus kasvas, vasallisuhet sunniti ka kõrgemast soost inimestele peale. Karl Suur nõudis truudusvannet, hertsogitelt ja krahvidelt vasallivannet. Karl Suur vajas suuremat sõjaväge. Kuningal polnud enam maid jagada, nii hakkas ta kirikumaid jagama (benefiitsi lään omanikuks jäi klooster aga mõisad jagati sõjameestele). Kel kuningalt saadud benefiits, on võimukas ja tähtis. Eeldus benefiitis saamisel on aadlikuks olemine. Ühel vasallil võis olla nii benefiits kui tema enda allood. Kuningas võis benefiitsi ka tagasivõtta kui ta teenistusega rahul polnud. 14 9
.." Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik. ,,Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen." ,,Rääkige, härra Voitinski, jutustage!" mangusid poisid. ,,Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha," vastas Voitinski, ,,tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid -- krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!..." Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli ,,parajas tujus". Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb ,,Lea" ja matsutab, nagu maiustaks väike laps; ütleb ,,naine" ja matsutab jällegi, ütleb ,,Pariis" ja matsutab; ütleb
annaabi.ee 
