kui ta selle omandi saamiseks tööd on teinud. Kui mees võtab jõest kannuga vett, siis see vesi ta kannus on tema oma, sest ta nägi vaeva et see vesi endale võtta. Kuid jõe vesi jääb ikkagi ühisomandisse. Kas see pole mitte vargus kui keegi võtab jõest, mis kuulub kõigile, endale vett? John Locke vastus sellisele arupärimisele oli, et nõuda universaalset luba viiks universaalse nälgimiseni. Kuid mis saab siis, kui isik on enda tööga endale krahmanud liialt palju ressursse? Selle kohta väidab Locke, et kristlik moraal nõuab, et inimene võtaks looduselt ainult nii palju kui tal vaja on. Jumal ei loonud inimesele nii palju, et ta seda raisata või hävitada võiks (Locke, 1689). Sealt tulenevalt, kui keegi vahetab enda kogutud töövilju mingi objekti vastu, mis ajaga halvaks ei lähe, siis võib ta seda teha nii suurtes kogustes, kui soovib. Näiteks kogudes liialt palju õunu ja
made õpetajatega. Karistused – isegi löömine ja keretäis – käisid tol ajal (1950ndate keskpaigast ettevaatlikult. Avasin ukse nii vaikselt kui suutsin ja olin peaaegu vaba. kuni 1960ndate alguseni) õpilaseluga paratamatu ohuna kaasas. Kord üheteistaastaselt sain Nädal hiljem saime koolidirektorilt kirja (pärast kooli sulgemist suvevaheajaks – meil polnud ma nahutada selle eest, et lõhkusin ära pliiatsi, mille teine õpilane oli mul käest krahmanud. telefoni). „Me oleme teie poja käitumises äärmiselt pettunud...“ oli seal kirjas, või midagi sar- Ma kahmasin selle tagasi, too teine hakkas huilgama ja mina „jäin vahele“. Mind süüdistati nä- nases toonis. Mu vanemad küsisid mult, mida ma tahan, et nad „kogu selle asja“ suhtes ette geluse põhjustamises ja hiljem sain ma nüpeldada. Sama juhtus korduvalt ka vastu rääkimise võtaksid
annaabi.ee 
