‘toast’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’, öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö. Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’. Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’. Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants : kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’. Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust, nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n
suurde saali pidi kantama. Puusärk hakkas kerkima, vajus aga kohe jälle raksatades tagasi. «Tohoo pime, kui raske!» imestas keegi. «Ega ta ometi tinast ole?» «Selge tammepuu,» seletas teine hääl, «aga nad on talle hullupööra hõbedat peale ladunud, see'p ta nii raskeks teeb.» «Vaata, kuhu nael kallist hõbedat loobivad!» urises kolmas. «Võtame kaane pealt ara. siis on kergem kända,» andis neljas hääl nõu. Mitmed käed hakkasid puusärgi kääne kallal krabistama. Sepa süda tuksus kuuldavalt. Juba hakkasid naelad järele andma. Sepp nägi prao vahelt tulelontide läiget. Ta südame tuksumine jäi korraga seisma . . . «Mis te seal na kaua mängite?» käratses eemalt vali hääl. «Kohe võtke puusärk õlgadele ja kandke sisse!» «Ta on kole raske; tahtsime kaane pealt ära võtta,» anti vankri ümbert vastuseks. «Oh teie, laisad varesed!» kärkis esimene hääl. «Kus piits on? Küll ma teie keresid kergitan!
annaabi.ee 
