pidin trügima ja nende vahelt pugema, et oma välisriideid kätte saada. Väljudes koolimajast liikusin läbi Lepistiku pargi nii nagu ma ka hommikul kooli tulles. Lepistiku peatuses pidin muidugi ootama, sest minu bussini oli aega veel 6 minuti. Peatuses seistes jäid mulle silma kajakad, kes liuglesid taevavõlvil ja jalutasid inimeste vahelt läbi. Eemal pildusid algklassi poisid partidele saia. Peagi ühinesid partidega suured kajakad ja isegi varesed, kes muidu puude otsas tähtsalt kraaksusid. Sõpruse puiesteel kihutasid autod ilmselt kas koju, poodi, tööle või kuskile mujale. Inimesed möödusid tänavatel peaaegu, et joostes. Kõigil oleks just kui kuhugi kiire. Lõpuks jõudis ka minu oodatud buss kohale. Kohe seadsid ka inimesed end ukse ette valmis, et sisse trügida. Nad isegi ei märganud, et teised inimesed tahavad bussist väljuda. Buss jõudis juba liikuma hakata kui äkitselt möödus kiirabiauto, mis
» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga. Mina üksi ajasin pea püsti . . . » «Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist. «Ei, ei, ma ütlen tõepoolest -- mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . » «Mära seljas,» õiendas hääl kuulajate hulgast. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab . . . » «Mis sa iseendast nii palju jahvatad,» hüüti salgast vahele, «räägi, mis su isand tegi, ja torma ise, kuhu tahad.»
annaabi.ee 
