Herikese õde jättis nad Maiega kahekesti, ta tahtis Maielt musi saada, kuid Maie väänles ikka vastu, järsku kukkus ta uimaselt Villu rusika jõul põrandale. Villu võttis Maie kaasa ja üritasid mõisast põgeneda. Nad otsustasid minna müüri kaudu, Villu võttis Maie selga ja hüppas üle müüri, nüüd olid seal ka valvurid, õues hakkasid koerad haukuma. Villu hüppas vett täis kraavi ja jooksid siis mööda kraavi kallast. Mõisa õues oli juba kära tõusnud, Villu kraaksus kolm korda kui vares, Priidu oli sael samas. Nüüd pidid nad kolmekesti jooksma elu eest. Priidu polnud veel kunagi nii kiiresti pidanud jooksma kui siis. Ühel hetkel tagasi vaadates oli Priidu kadunud, ta ei jõudnud enam ja Maie ei tahtnud oma venda ka sinnapaika jätta. Villu leidis hea peidupaiga kõrges ja tihedas rägastikus, kuhu ainult ühest küljest sisse võis pääseda. Nad istusid siis sinna maha, Villu valvas ukse ees
Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi noomimisest -- meelt parandada ja viisakas olla -- pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasitagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» -- aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud. Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin,
annaabi.ee 
