hiired) Vaenlased •Suurimaks vaenlaseks võib pidada inimest •Põhjuseks on näiteks Lääne-Euroopas pesapuude mahavõtmine suurpõldude tarvis ja pesakastide ehitustava hääbumine •Et siniraag meilt ära ei kaoks, siis Lõuna- Eestis seatakse üles sobiva suurusega pesakaste Arvukus Erinevatel andmetel on siniraage Eestis 2- 15 paari. Euroopas 53.000-110.000 paari. Iseärasused Jõnksuliste tiivalöökidega kruvib isane end kõrgele puude kohale (kuni 200m kõrgusele), kus viskleb kraaksudes küljelt küljele ning sööstab alla näidates oma kirevat sulestiku. Sellega avaldatakse muljet emaslindudele ja kaitstakse territooriumit sissetungijate eest. Rahvapäraseid nimetusi Saksamaa vares, Saksamaa harakas, Saksamaa pasknäär, Austria vares, Samaaria vares, Jaapani vares, merevares, mandli vares, kolkvares, sinine vares, sinivares, roheline vares, linnukull, kesavares, vihmaharakas, laanelind. Koht ökosüsteemis Eredavärvilise sulestikuga pakub inimestele ilusat vaatepilti
Mall oli väga meeleheitel. Külmking kuulis Malle hüüdmas ning ütles, et ta on näinud Oskarit. (Külmkingasid tehakse mädanenud koeralihast ning lastakse lendu, et nad metsades inimesi hirmutaks ja neile surma tooks). Külmking lubas aidata leida Oskari üles kui saab vastutasuks mida ta rinna all kannab. (Mõtles selle all last kellega ta rase on). Hiljem kui Oskar oli leitud andis Mall külmkingale põlle, mis oli tall rinna all olnud. Külmking läks vihaselt kraaksudes tagasi metsa. Pärast seda oli lumemehest kratt ära sulanud. Mõnda aega hiljem ilmus vanapagan Hansu kõrvale ning küsis krati kohta. Hans ütles, et ta sulas ära ning seepeale vastas vanapagan, et siis on aeg maksta ja keeras kaela kahekorra. Õuna-Endel tuli Lindat kosima, kuid siis teavitas ta, et ta on uus kubjas ning sellepeale ütles Räägu-Rein: "Mõisameestega mina koos ei joo. Käi välja!" Ning siis hakkasid mõlemad räuskama ja sõimama
pilveks. Viimaks roniti sadulasse ja hakati pikkamisi lossi poole sõitma. Jutuhäält ei olnud kuulda. 90 Toored sulasedki ei julgenud kiitlema hakata. Võit oli vähe au toonud. Metsa talu varemed aurasid kuni ööni. Siis tibas hõre vihm maha ja kustutas viimse sädeme sütehunnikust. Kõrge korsten seisis veel kaua püsti ja varesed, kes ammututtavaid hooneidv enam ei leidnud, keertesid imestavalt kraaksudes tema ümber. Talv tuli ja mattis riismed lume alla. Üks pesast aetud hunt pesitas enese tühja ahju. Korstna süsimust pea muutus lumivalgeks. Varesed siblisid vahel ta paruka maha, aga ta sai jälle uue. Tükk tüki järel pudenesid kivid lahti ja viimaks lükkas vali tuulehoog ta vana kere niisuguse mürinaga ümber, et ahjus pesitsev hunt kohkunult välja putkas ja enam tagasi ei tulnud. XIII Kevad tuli -- 1343-nda aasta kevad.
annaabi.ee 
