varuda, toon iga päev võsast toorest leppa. ROLAND: Ma ostan ka esimese asjana See peaks põlema küll. On vist sattunud mobiili. pehkinud puud. (Osvald viskab rahapakid OSVALD: Mingeid pabereid me täitma ei ahju ja hakkab innukalt puhuma.) hakka. Nii suure raha puhul ei maksa ROLAND: Hull! (Tõukab Osvaldi eemale ja allkirjad ja notari templid midagi. Täpsustan kougib raha välja.) Hull, kurat! veel, kuna see on väga tähtis. Saad minu OSVALD (pikali maas): Tegid mulle haiget, käest tuhat miljonit dollarit ja kui Laurat Roland. näed, siis sa nagu oleksid teda näinud, aga ei ROLAND: Mis sa jamad! mäleta täpselt, kus. Mõistad? Väga hea. Ma OSVALD: See on minu raha. Sina seda ei teen su elu veel lihtsamaks, kuna ka sõna ei
Tema ei viska nimelt midagi ära, ei anna midagi kontsukaupmehele, vaid aina korjab, sest tema ütleb, et majakohas ja lapselises peres läheb kõik tarvis." ,,Aga lähebki ju," kinnitas ema, kuna tütar edasi jutustas: ,,Tahate, ma näitan teile, mis kleita, põllekesi, sukki ja kingi ma kandsin nelja-, viie-, või kuue-, seitsmeaastaselt. Kõik need räbalad on kusagil alles. Ja kui Tiinal tuju tuleb, siis kougib ta nad kusagilt kotist või korvist välja ja kannab nad keset põrandat." ,,Aga ärge sellepärast, härra Paas, arvake, et meie nii mustad oleme. Meie oleme väga puhtad ja ontli rahvad. Sest kui meie kord kätte võtame ja toas tuulutama ja tolmutama hakkame, siis teeme niisukse remondi, et akendest tõuseb kui korstnast uulitsale. Ja pärast plitsib ja klantsib siis kõik, ka kastialused ja kapitagused. Tiina paneme siis voodi või laua peale, las kõlgutab
annaabi.ee 
