töötada üldklassis, kus sel semestril andsid joonistust, maalikunsti, natüürmorti, pead ja akti vaheldumisi K. Mägi, N. Triik, A. Vabbe, G. Kind ja V. Mellik. Kohalkäimise lehtedel ei figureeri A.Kotli nimi kuigi sageli. ,,Pallase" aegseid visandeid, portreid ja maastikke säilib arhitekti isiklikus arhiivis, nendes on selgelt tunda õpilaslikkus, mis usinalt püüab natuuritruuduse poole. 1923. a. esimese poolaasta ,,Pallase" õpilaste nimekirjast A. Kotlit enam ei leia, ülikoolist sai ta lõpparve 30. jaanuaril ja juba 30. aprillil 1923 immatrikuleeriti Danzigis. Kaheksasemestrilise stuudiumi jooksul anti küllaltki mitmekülgne ja põhjalik arhitektuuriharidus. Suures ulatuses oli praktilisi projekteerimistöid eraldi ehitusmaterjalide ja hooneliikude kaupa, õpetati perspektiivi ja kujutavat geomeetriat, ehituskonstruktsioone, staatikat, geodeesiat, ehitusmaterjale, kütmist
seltsimaja. Pärast Simuna seltsimaja projekteerimist pidi Kotli minema sõjaväkke kuni 1930. aasta alguseni. Alates 1930. aastast töötas Alar Kotli Haridus- ja Sotsiaalministeeriumis.Viie aasta pärast suunati ta ümber Teedeministeeriumi. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel kujunes temast riigi esindushoonete arhitekt. Kaalukad tellimused, sealhulgas Toompea lossi ümberehitused ja Vabariigi Presidendi kantselei Kadriorus näitavad seda, et Kotlit hinnati arhitektina kõrgelt. Nõukogude perioodil oli ta õppejõud Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis. Kotli jätkas tööd esiarhitektina ka pärast Teise maailmasõja lõppu. Ta töötas 1958. aastani „Estonprojektis“, saades 1955. aastal selle peaarhitektiks. 1958–1961 oli Kotli Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehitus- ja arhitektuurisektori juhataja. Alar Kotli on loonud palju Eesti riigile tähtsaid ehitisi, mida võib nimetada ka Eesti sümbolehitisteks
annaabi.ee 
