Kristjan tõestas oma võimeid ka 1937 Pariisis Euroopa meistrivõistluste kullaga, peale mida ta ennast vigastas. Palusalu heitis vastase, katsus raskemana talle mitte peale kukkuda ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlusel Soomega, tähendas see talle karjääri lõppu. Kui pärast tõsist ravi tundus õlg jälle võistlemist kannatavat, mobiliseeriti Kristjan Punaarmeesse ja saadeti Venemaale Kotlasse, kust ta sama aasta sügisel põgenes üle rindejoone Soome. Sealtkaudu pääses ta Eestisse. Selletõttu istus ta pärast sõda lühikest aega vangilaagris. Edasi töötas Kristjan treeneri ja ehitustöölisena. Aktiivset sporti ta enam mõistagi tegema ei hakanud, küll maadles ta koos Johannes Kotkasega suure menuga demonstratsioonesinemistel mitmel pool Eestis. 1966. aastal sai ta vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks. Alates 1988 korraldatakse Tallinnas temanimelisi
omavahel kõvasti seotud. Kui Kristja 10-aastaselt endale võimlemisrõngad hankis, ei meeldinud see ta isale. Koduste vahenditega kogus poiss küll juba lapsepõlves rammu, kui ta aga ükskord rõngastelt kukkudes rangluu murdis, ei julgenud ta seda kodus tunnistada. Luu kasvaski valesti kokku ja just see lõigi tippkoormustel välja. Kui pärast tõsist ravi tundus õlg 1940 jälle võistlemist kannatavat, olid juba ärevad ajad. 1941 mobiliseeriti KP Punaarmeesse ja saadeti Venemaale Kotlasse, kust sama aasta sügisel põgenes üle rindejoone Soome. Sealtkaudu pääses KP Eestisse tagasi. Pärast seda pani nõukogude võim maadluskuulsuse vangi, kust ta küll suhteliselt kiiresti vabanes. Aktiivset sporti KP enam mõistagi tegema ei hakanud, küll maadles ta koos Johannes Kotkasega suure menuga demonstratsioonesinemistel mitmel pool Eestis. Maadlussporti propageerima jäi olümpiavõitja kogu eluks, nii treenerina kui ka peakohtunikuna paljudel
annaabi.ee 
