a. ja tegutses kuni 1940.a.-ni. Sellest perioodist Eesti suusaspordi edendamisel tuleks ära märkida kahe mehe teeneid. Elmar Lepp töötades Eesti Kaitseliidu spordipealikuna, ETL esimehena 1934-1937.a. ja juhatuse liikmena, tegi ära suure töö suusaspordi arendamisel s.t. rahvahulkadesse viimisel organiseerides suusaseppade (-tislerite) kursused, muretsedes Skandinaaviamaadest suusavarustust, korraldas kaitseliitlaste meeskonnaga Soome lahe ületamise Aserist Kotkasse, samuti KL malevate teatesõidu ümber Eesti, Tallinn-Valkla-Tallinn kaitseorganisatsioonide meeskondade teatesõidud, Eesti meistrivõistluste algatamine, organiseeris eestlaste osalemise rahvusvahelistel suurvõistlustel 1936.a. Garmish-Partenkircheni taliolümpial ja 1938.a. Lahti MM-l, samuti üleriiklikud Kaitseliidu võistlused ja osavõtu rahvusvahelistest jõukatsumistest 1936.a. Zakopanes Poolas ning 1937.a. Kuopios Soomes, ta ajas ka ise
Distsipliini säilitati range sisekorra ja jõhkrate karistustega. Üleastumisi karistati peksmise, palga vähendamisega, erruminekul kätte saadava maalapi kitsendamisega, auastme alandamisega, sõjaväest välja viskamisega, kõige rangemaid üleastumisi karistati surmaga. Sõjaväel polnud piiranguid religiooni suhtes, iga mees võis kummardada millist jumalat tahes. Mõnevõrra religioosselt aga suhtuti leegioni vimplisse ja kotkasse (aquila) ning tema kandja positsioon (signifer) oli väga auväärne. Vabariigi ajal oli kotkas hõbedane, impeeriumi ajal kuldne. Leegioni laagris oli eraldi kamber pühendatud kotka hoidmiseks ja kui kotkas lahingus kadunuks jäi saadeti tihti ka leegion laiali. Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes kolmanda või neljanda sajandi paiku aga oli sõjaväeteenistus muutunud ebapopulaarseks.
säravat silti ,,Ainult hulludele" või seda kandnud meest. Harry pidas ennast piisavalt hulluks, et pääseda nende hulka. Temast möödus matuserongkäik. Harry mõtles, et keegi ei jääks teda tema surma puhul taga igatsema, isegi mitte ta armuke Erika, keda ta niivõrd harva nägi. Äkki nägi ta silti kandnud meest, too aga jooksis eest ära. Kui Harry talle järgi jõudis, ei tundnud mees teda ära. Mees sõnas irooniaga, et kui Harry tahab meelelahutust, mingu ,,Musta Kotkasse". Raamatukogu juures kõndides kohtas ta noort professorit, kellega oli vanasti idamaade mütoloogiast vestelnud. Professor kutsus ta enda juurde õhtust sööma. Harry läks koju, võttis sisse podagrapillid (liigesevalu vastu) ja hakkas end õhtuks valmis seadma. Majaproua võttis Harry vastu. Professor rääkis, et oli lehest lugenud Harry Halleri nimekaimust, kes olevat irvitanud keisri üle ja avaldanud arvamust, et tema kodumaa polevat sõja puhkemises põrmugi vähem süüdi
annaabi.ee 
