koorus investituuritüli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV-ga. Riik soovis määrata ise ametisse vaimulikke, samas kui kirik oli sellele kategooriliselt vastu ning Gregorius VII nõudis, et ilmalik võim lõpetaks oma sekkumise vaimulike asjadesse. Gregorius VII ja Heinrich IV vaen kestis aastakümneid ning isegi enne oma surma ei vabastanud Gregorius Heinrich IV ekskommunitseerimisest. Ajaloost on tuntud Heinrich IV Canossa käik 1077. aastal, mille käigus Heinrich IV paavstilt alandlikult, kotiriides ja paljajalu, armu palus. Ent see ei meeldinud omakorda saksa vürstidele, kes Heinrich IV troonilt tagandasid ning Rudolfi tema asemel valisid. Rudolf suri mõned aastad hiljem ootamatult, taas tõusis Heinrich IV võimule, ent enam ei tunnustanud paavst teda Saksa-Rooma keisrina. Heinrich IV kuulutas seepeale paavstile sõja. Gregorius oli sunnitud sõja hirmus Roomast põgenema ning ta veetis elu lõpu hüljatuna Salernos.
nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna 1 2 2 ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal konksu olid kiskunud. Inimese kuju, mida selle nukra katte all vaevu aimata võis, pani värisema. Sellele kujule, kes näis kivisesse pinda sisse kasvanud olevat, paistis võõras olevat liikumine, mõtlemine ja hingamine. Lamades hõredas takuses kotiriides, pealegi jaanuarikuul, paljal graniitpõrandal selles hämaras koldeta kongis, mille längus õhuava väljast ainult põh-jatuult sisse laskis, mitte iialgi aga päikest, ei paistnud ta kannatusi tundvat ega üldse midagi tundvat. Ta oli nagu ta kongki muutunud kiviks ja nüüd keset talve jäätükiks. Ta käed olid kokku pandud, silmad tardunud. Esimesel pilgul võis teda pidada vaimuks, hoolsamalt silmitsedes raidkujuks. Ometi avanesid aeg-ajalt ta sinised huuled hingamiseks 212
annaabi.ee 
