rongidega sõita kaks korda ööpäevas, sõit kestis vastavalt neli pool ja ligi kolm tundi. Tamsalust sõitjad võisid Türil ümber istuda kas Tallinna või Viljandi rongile, Tamsalus sai ümber istuda Tartu suunas sõitvale laiarööpmelisele rongile. Nõukogude korra kehtestamise algul sõideti samuti lubadega siis, kui rahvast oli eriti palju. Sel ajal liikus ringi palju kodutuid ja sõja tõttu vanemateta jäänud lapsi, nn kotipoisse, kes ohustasid teisi reisijaid. 1944. aastaks ehitati üles täiesti purustatud veemaja, ajutine depoo, tööliste kogenemise ruum jt. Töökorda sai töökoda ja sepikoda, tööpingid ja lukksepa tööriistad. Vedurite remont käis ajutises depoos. Töötajad tegid läbi kursused, osakondades loodi ametiühingukomiteesid. Depoo kollektiiv võttis vastu sotsialistlikke kohustusi. 1945. aasta Järvalane kirjutab, et on püstitatud uus jaamahoone, lõpetatakse depoo ehitust,
Samal ajal muutus kohalik tarbimine järjest kesisemaks ning poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainetekriis. ,,Sõja ajal ja peale seda ei olnud suhkrut saada. Meil tehti suhkrupeedi siirupit. See oli ainus maiustus, mida lapsed sellel ajal süüa said. 50ndate keskel hakkas ka vahel suhkrut poelettidele ilmuma. Vahel tuli poe juurde järjekorda minna öösel ja seista seal 6-7 tundi, et pool kilo suhkrut saada. Koju tulles võis kohata mitmeid ,,kotipoisse", kes käisid ringi ja nurusid toiduaineid." Majandusliku ummiku üheks ilminguks oli ka varimajanduse muutumine igapäevaelu püsivaks kaasnähtuseks: kuna kõigest oli puudus, siis sai hästi ära elada üksnes ,,õigeid" tutvusi omades. Kultuurielu Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus Teine Maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Kuid hoolimata