§-des 74 või 73 sätestatud asjaolusid. Hagiavaldus esitati pärast tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumist 1. juulil 2002. a, seega oleks TsÜS § 98 järgi olnud hageja õige käitumine tühistamisavalduse kui ühepoolse tehingu tegemine teisele poolele. Kui hageja soovib neid asjaolusid esitada, siis saab lugeda tema 10. septembri 2002. a hagiavalduse tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani. Kolleegiumi arvates on see võimalik seetõttu, et vaidlusalune leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, tühistamine toimus pärast nimetatud tähtaega ja kohus ei selgitanud õigeaegselt, et hageja väited võivad olla aluseks lepingu tühistamisele, mitte aga tühisusele. Seetõttu võib tekkida olukord, kus kohtu tegevuse tulemusel on möödunud TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad.
Väär on ringkonnakohtu tõlgendus VÕS § 170 kohta. Nimetatud säte kaitseb üksnes heauskset võlgnikku kehtetu nõude loovutamise vastu, kuid ei mõjuta nõude loovutamise aega, mis tuleb määrata VÕS § 164 alusel. Kui nõue oli loovutatud laenusaajale enne 22. maid 2009, tekkis seega ka tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes enne 22. maid 2009, sõltumata sellest, et teade nõude loovutamise kohta ja tasaarvestusavaldus jõudsid kostjani 22. mail 2009. 31. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on hageja nõude aegumist käsitledes jätnud tähelepanuta ka olulise erinormi, TsÜS § 147 lg 3 esimese lause, mille järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p-d 13 ja 15). Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellega arvestada. 3-2-1-23-11, p 10-12,
annaabi.ee 
