piisavalt jõudu. Jõukamad romealased sõid aed- ja juurvilja juurde palju sea- ja linnuliha ning kala. Neile oli söömine eelkõige nauding ja tihti olid kulinaarsed nipid vestluses armastatud kõneaine. Toidupoolist võeti näppude või lusikaga, peenutsejad kasutasid kaheharulist kahvlit. Toidu kõrvale joodi lahjendatud veini. Vaesemad jõid odavat ja haput, rikkad kallimat ja magusamat. Palju tähelepanu pöörati külaliste väärikale kostitamisele. Kõrgelt oli hinnatud jäneseliha ja suitsuliha peeti rohkem alamklassi toiduks. Liha maitsestati Indiast toodud vürtsidega. Elurõõmsad romealased armatasid pidutseda ja kõige uhkemalt tähistati aastavahetust. Suurte riiklike pühade ajal aga kaeti pidulaud otse tänavale. Aristokraadid elasid aga lõbusat elu ka argipäevadel, lõbustades ennast erinevatel viisidel.(Palamets 1991: 57-58) Naiste ja daamide elu
kohapeal teeninud ja väljendanud soovi liitumiseks 3. koosolekul; teenistuskirja esitamine. Kui sünnipära ja varandusega olid asjad korras, tuli tsunftimeistritele tõendada oma oskusi. Pärast proovitöö vastuvõtmist tuli tulevasel meistril tasuda veel tsunfti astumise maks ja oma tsunftivendi kostitada. Mõnes skraas on määratud summa, mis tuli söömingule kulutada, teistes toidained (paar vaati õlut, sink ja oinas). Kullasepp pidi Tallinnas kostitamisele kulutama 10 marka. Paljude jaoks see polnud taskukohane, meistriks pürgija pidi olema jõukas mees. Sisseastumismaksust olid vabastatud sellid, kes abiellusid kohaliku meistri lese või tütrega ja meistripojad. Peale tsunftivastuvõtmist peab isik saama kodanikuks. Skraades määrati kindlaks mitu selli ja õpipoissi tohib meistril olla, millal neid värvatakse, kui suur on nende tasu. Keelatud oli teise meistri selli enda töökotta üle meelitada. Skraadega reglueeriti ka
annaabi.ee 
