sõber Ekke juurde ja teades tema lähedasest sõprusest oma tütrega ja nähes ta silmis mingit sisemist rahutust pärib tema nõudlusi, et saaks siis sellega ühepoole, sest kui noorpaar kirkiust väljub ei tohi keegi enam kanda viha uue pere peale. Ehki Ekke lausub, et tal ei ole minegid nõudlusi sekkub ka Jürga ja pakub kolmkümmend põtra, kuid siis tormab välja Lassi keda ei saa enne ehtima hakkata kui köik kostmised on kostetud. Tema vaidleb, et selle sõbralikuse eest mida Ekke on talle osutanud ja kommid ning siidist kangad mis see talle linnast toonud väärivad vähemalt 50 põtra, Uutšö ei taha tüli ja nõustub siise viimase hinnaga, ümberringi rahvas ning Ekke imestavad "Kõrge hind, väga kõrge hind!". Uutšö vastab, sõprus on kallim. Kirikus igatahes saab Ekke olla rahumeeli, sest ta ei silmitse Lassit ning ta mõtted on pühad. Hiljem tuleb Jürga Ekke telki ja
Siis läksid nad käsikäes tikerberi- ja sõstrapõõsaste vahelt läbi aia tagumisse otsa, kus suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes end Gabrielil sülle võtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulatamise altar; siin ei ütelnud ta «ei», siin ei olnud ta külm ega tuim, vaid täis tuksuvat elu; siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarvitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused kostetud, esimene tundmustetorm vaikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsmise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga -- nad olid ju nii teineteise ligidal. Gabriel jutustas: «Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega 384 Ivo juurest tema venna Christophi telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall, keda tapmisele viiakse