Mina ja huvitav maailm Maailm on huvitav. Seda võiks öelda peaaegu iga asja kohta, mis üldse eksisteerib. Me kõik elame Maal. Planeet Maa asub Linnutee galaktikas, see omakorda kosmoses. Vanarahvas teadis öelda, et iga asi lõppeb ükskord ära, aga kui arvatakse, et kosmosel pole lõppu, on see kohe paha asi? Mina nii ei arva, sest siin on igal pool toredaid ja natuke vähem toredaid asju. Universum peidab endas igasuguseid asju, mis võivad tunduda meile väga imelikud ja veidrad. Võtame kasvõi näiteks UFOd või tulnukad. Arvatakse, et USA Valitsus teab, kas nad on olemas või ei ole, aga nad ei avalda seda informatsiooni. UFO tähendab inglise keeles Unknown Flying Object või Unidentified Flying Object. Aga miks inimesed usuvad, et on olemas tulnukad
viimase kerakujulise, järelikult lõplikuna. Samas ei andnud ta kosmosele väliseid meele- ega muid organeid, millega see võiks midagi väljastpoolt endasse võtta. Seda mitte sellepärast, et demiourgos oleks kade olnud – vastupidi ta oli hüveline meister ja lõi täiusliku maailma. Kosmos ei saanud demiourgos`elt neid organeid just selle tõttu, et ta loodi eneseküllasena, autarkes. Eneseküllane on see, kes omab kõike, mida ta vajab, iseendas. Kosmosel ei ole nimetatud organeid just sellepärast, et ta ei vaja mitte midagi väljastpoolt iseennast – kõik, mida ta vajab, on temas endas olemas. Autarkeia oli üks peamisi mõisteid, mille kaudu kreeklased defineerisid seda, mida nad mõistsid vabaduse all (seda iseäranis hilisemal hellenismi perioodil). Kes on eneseküllane, see ei sõltu millestki enda suhtes välisest. Vabadus tähendab antud juhul ärarippumatust välistest tingimustest. Selleks hingejaoks, mis
olukorra kohta, lennates nendest piirkonadadest üle 8 korda päevas. Moodne tehnoloogia võimaldab neil mõõta o soonikihti ka polaaröö ajal. Näiteks kasutab Soome Meteoroloogia instituut antud tehiskaaslaselt saadavat infot osoonikihi kogupaksuse arvutamiseks. Ka paljud teised riigid on mures osoonikihi tuleviku pärast. 1993 aastal saatis Jaapan osoonikihi uurimiseks maailmaruumi 2 uurimisraketi. Siiski ei kulge taolised uuringud alati tagasilöökideta. Näiteks keeldus 1994 aastal kosmosel aeva Atlantis pardal asunud osoonikihi paksust mõõtev seade töötamast.Kõik ülejäänud atmosfääri ja päikeseenergia monitorid Atlantise pardal ning astronoomide poolt orbiidile saadetud satelliidi d töötasid hästi. Probleemid osoonimonitoriga algasid 4.10.94, mil tõenäoliselt arvuti häire tõttu kadus andmeside aparaadi ja selle maapealsete kontrollijate vahel. Monitor töötas hästi kui 3.10.94 m õni tund pärast Atlantise starti see sisse lülitati
annaabi.ee 
