Audrus peeti sobivaks talve. Tori rahvas leidis, et paras aeg on just hilissügisel. Viljandlased nimetasid kosjakuudeks novembrit ja märtsi. Kõige paremini sobis aga noore kuu neljapäev , siis oli kindel, et noorik ruttu vanaks ei jää. Samuti pidi noor kuu tagama palju terveid lapsi. Pärnu kandis öeldi, et noore kuu neljapäeval käi kosjas, vana kuu reedel puhasta kerist ! Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel olnud mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvatsimees, saajavana, ninamees jm. Isameheks saamisel oli kaks kindlat tingimust: pidi olema naisemees ja hea jutumees. Kosjasõiduks valmistuti hoolikalt. Kosja sõideti vanasti ratsa, hiljem kasutati selleks rohkem suvel vankreid ja talvel saane. Sageli kasvatati talu, kus oli peigmeheikka jõudvaid poegi nn kosjatäkk. Kosjatäkk pidi olema valge, kuid seda ei olnud muidugi alati võtta. Must hobune see aga olla ei tohtinud, tähendas halba õnne
Teadupärast eelnesid tõelistele kosjadele veel eelkosjad, kus kosjade sobivust kontrolliti. Veel eelmise sajandi esimesel poolel on levinud nn. „kuulamine“. Kuulueideks või -naiseks oli tavaliselt keegi sugulane või isamehe naine. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Kui kosjaviinad vastu võeti, siis oli see kinnituseks, et ka kosjad vastu võetakse. (Meri 2003: 14) Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvitsamees, saajavana, ninamees. Kosjasõit oli väga tähtis. Sõidu hobune 7 pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, aga mitte mingil juhul ei tohtinud olla selleks mära. Must hobune ei tohtinud olla, sest see tähendas halba õnne. Nädalapäevadest oli kindlalt esikohal neljapäev. Seda päeva peeti uue alustamiseks kõige sobivamaks, sest siis olid head vaimud väljas liikumas
annaabi.ee 
