enam oma toodete eest korraliku tasu ning Euroopas vähendati sisseostmist ehk nende turg ahanes. Paljud talud läksid pankrotti ning tööstused piirasid tootmist, lühendasid tööpäeva või sulgesid uksed. Väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks. Ettevõtete sulgemine tõi kaasa suure tööpuuduse. (Hakati otsima süüdlast) 6. Sisepoliitiline kriis Elujärje halvenemises süüdistati erakondi ja poliitikuid. Erakondades oli rahva arvates koruptsioon, nad tõstisd erakonna huvid kõrgemale riigihuvidest, tekitasid meelega valitsuskriise ning venitasid liialt. Lisaks sellele nähti hädade põhjusena põhiseadust, mille järgi oli Riigikogul liiga suur võim. Taheti luua presidendi ametikoht, mis oleks saanud tasakaalustada valitsuse ja Riigikogu konflikte. Kriisi leevendamiseks proovis Riigikogu võtta kaks korda rahvahääletusega vastu uut põhieadust, kuid need ebaõnnestusid. Vapsid olid
aastate teisel poolel alanud sisepoliitiline murrang ehk perestroika. Veel 1980 aastate teisel poolel arvati, et sotsialismi on võimalik reformidega parandada. Püüti käsumajandust täiendada turumajanduse elementidega. Niinimetatud isemajandamine. Kuna riiklikud linnad olid tavalised alla turuhinna (vahel ka alla omahinna) ja rahval tekkis raha ülejäägid, siis iseloomustasid sotsialismi lõppjärku: 1. Tohutud järjekorrad riigi kaubanduses. 2. Ohjeldamatu spekulatsiooni ja koruptsioon. 3. Defitsiitsete esmatarbekaupadele talongi ehk tsekki süsteemi kehtestamine. Käsumajanduselt vabaturumajandusele ülemineku viiside iseloomustamisel räägitakse kahest teest: 1. Aeglane-mõõdukas. 2. Kiire-radikaalne. Hoolimata valitud ülemineku viisist on kõigil sotsialismi järgsetel riikidel samad probleemid: 1. Energia kriis. 2. Sotsialistliku omandi erastamine ehk peremehestamine. 3. Majandus sektroite vahekorra muutumine. 4
annaabi.ee 
