Autori Mehis Heinsaare lühifilm algab vanahärra rutiiniga - ta käib kell 9 hommikuti pargipingil istumas ja linnulaulu kuulamas, ülikond seljas ja kaabu peas. Ühel hommikul tuleb vanahärra istumist rikkuma noor koolipoiss nimega van Lindeber. Poiss käitub härraga väga ebaviisakalt, püüdes niiviisi ta tähelepanu võita. Ärritunud vanahärra soovib poisi vanematega kohtuda, millega poisiklutt koheselt nõustub. Poiss juhatab vanamehe oma korterisse. Kui vanamees korteriukse avab, ootab teda ees hoopis midagi eriskummalist. Film on minu arvates reaalsuses toimuvaga ümber pööratud. Me ei kuule päriselt sellistest juhtumitest, kus mõni laps on ära röövinud täiskasvanud inimese, kuid oleme meedias palju kuulnud sellest, kuidas on röövitud lapsi avalikus kohas. Hiljem on välja tulnud, et röövimise taga on olnud mõni pedofiil. Näiteks juhtum Soomes 2012. aasta septembris, kus avalikus kohas rööviti laps. Tüdruk
Vanatädi jutustab neid ühtejärge, ilma üleminekuteta ning pikib sisse nimesid, kes tema külaliste ja ka lugeja jaoks on täiesti tundmatud. Meenutused pärinevad väga erinevatest aegadest, kuid kõik on siiski kaugemat minevikku puudutavad. Mõnes leiab ehk lugeja, kes Eesti ajalugu tunneb, mingeid seoseid, kuid Kivirähk on juurde lisanud alati üllatusliku nüansi ja kõik muutub jälle absurdseks. Mälestuste heietamise ajal keerab vanatädi korteriukse lukku, näpib seda pidevalt ja miskipärast neelab võtme alla. Peamiselt on lugu Jaani vaatepunktist (tema-jutustus). Kõige enam on Jaani arvamust väljendatud, on märgitud, et Jaan saab aru märkidest, mis hoiatavad, et midagi halba hakkab juhtuma. Samuti kirjutatakse pikemalt Jaani vanaonu sünnipäeval käigust ja mitmest teisest Jaaniga seonduvast situatsioonist. Sündmustik toimub minevikus, lugu esitatakse kronoloogilises järjekorras.
annaabi.ee 
